Siesta Express

1. aprillil salastatakse kõik mobiiltelefonide numbrid

2011-03-31T13:53:00.001+03:00

EMT teeb 1. aprillil teoks juba ammu hautud plaani muuta keerulisemaks telefoniga helistajate ja SMS-de saatjate elu ning salastab kõikide lepinguliste eraklientide andmed.

Muudatus tähendab, et pärast 1. aprilli tuleb nendel klientidel, kes tahavad oma telefoninumbrit teada, oma soovist mobiilifirmale väikese lisatasu maksmisega selgelt märku anda. Ülejäänud klientide andmeid ei edasta EMT mitte kellelegi.

Firma selgituse järgi oli muudatuse ajendiks klientide negatiivne tagasiside seoses üha sagedasemaks muutunud telefonikõnedega.

«Telefoninumbri avaldamine kliendile on olnud operaatori õigus, mitte seadusest tulenev või nõusoleku andnud kliendi ees võetud kohustus,» selgitas EMT erakliendi divisjoni direktor Riho Jürvetson.

«Seni on EMT kõigi andmete avaldamisega klientidele nõustunud, kuid viimasel ajal on hüppeliselt kasvanud inimeste rahulolematus neile saabunud kõnede üle. Küll tahavad alluvad palka saada või soovib naine teada, kuna koju ilmutakse. Ühesõnaga, mobiilikõned pole enam see, mis vanasti -- tegijate jutt tegijatega. Seega oleme oma klientide kaitseks agressiivsete telefonikõnede eest, sunnitud oma praktikat vastavalt muutma.»

Muudatus on ette võetud ka seetõttu, et sageli klient enam ei mäletagi oma liitumishetkel valitud telefoninumbrit. Numbri teada saamiseks tuleb alates 1. aprillist teha pangaülekanne EMT kontole või pöörduda sellekohase sooviga klienditeenindusse. Muudatus puudutab eeskätt erakliente, sest juriidilisest isikust klientid ei tea üldjuhul juba aastaid oma telefoninumbrit.

Ka mobiilioperaator Elisa lubab oma klientidel ekslikult avalikustatud telefoninumbrid suurema ajakulu ja pärimisteta salastada.

«Kui klient sõlmib Elisaga liitumislepingu, siis tal on valida kas ta soovib oma numbrit teada vastava kuumaksu eest või mitte. Kui klient on ekslikult oma numbri teada saanud, siis salastatakse number koheselt uuesti,» rääkis Elisa suhtekorraldusjuht Marika Raiski.

Elisa liitumislepingus on ka vastav punkt mustvalgel kirjas: «Teenusepakkujal on õigus suvalisel hetkel muuta kliendi telefoninumbrit, ilma sellest talle teatamata.»

EMT salastab 1. aprillil eraklientide numbrid
Elisa: ekslikult avalikustatud numbri saab salastada

CK: Atrofeerunud süda

2011-03-02T16:28:00.000+02:00

Järgnev on pikaks veninud kommentaar Zaumist, kus jutt veeres sitaveemoraali, emotsionaalse turismi, spirituaalsuse ja õndsa vaesuse teemadel. Mulle isiklikult käivad mõlemad alljärgnevad turistid pinda.

On aasta 1993 ja Sina oled Harju keskmine jorss. Leidsid eelmine nädal ZILi kastist pudenenud alumiiniumkangi, viisid EMEXisse ja ostid nahtagi, mida vanaema pidi ainult natukene lappima. Istud poe ees ja ootad, et saaks mõne mööduja käest suitsu küsida kui juurde ujub Fjällräveni pusa ja Janspordi seljakotiga Rootsi turist. Vaatab sulle otsa ja puhkeb nutma. Selgub et mingi sinu linna mereäärne krunt on odavalt mahaparseldatud ja üldse oled sa rott ja elad jube sitasti. Süüdi selles olevat rahvusvaheline kapitalism ja tema naaber Kalmer, kes peab arenevate turgude investeerimisfondi ja paneb Tiiu Silvesega pidu. Härra Fjällräven pühib pisaraid ja embab sind.

Parimal juhul imestad Sa, mida vittu see vend ajab. Iga teine hakkab aga kaaluma, kas keeta talle lihtsalt kaussi ja rabada rahakott või annab teda kuidagi peenemalt huijata.

— Conversation Killer

On aasta 2011 ja Sina oled becak-juht Djakarta, becak on see, mida turistid kutsuvad rikshaks. Ja elul polegi midagi väga viga. Tõsi, politseinike eest tuleb hoiduda, sest linnaisad tegid suurest osast Djakartast becak-vaba tsooni, aga elab üle. Päev otsa põrutad ratta seljas ja õhtul on kodus soe riis laual, Su naine on ilus ja varsti on oodata perekonda esimest last. Praegu käib ta veel tööl, miinimumpalk just tõusis 1.3M ruupia peale. Po-o-le paha. Tänane päev oleks võib-olla näruselt lõppenud, aga siis eksis siia slummi ära mingi valgenahaline turist, kes lasi ennast hilise õhtuni sõidutada, andis mõnusalt tippi, küsis kuidas sul läheb ja kutsus õlut jooma. Patsutas õlale ja ütles "kui ma vaatan Kagu-Aasia riikide fundamentaalnäitajaid ja võrdlen neid sotsialistliku heaolu Euroopaga, siis ma näen esimestes kiirelt arenevaid noori elujõulisi tsivilisatsioone ja viimases stagneeruvat väljasurevat kräppi."

Mida vittu?

Mis mõttes ei ole surra välisinvestorina New Yorkis kuidagi lihtsam kui kõngeda kolmandas maailmas diktaatori kuulide all? Kaks nooremat venda Sul, need surid düsenteeriasse. Ema, tema suri sünnitusel. Ime üldse, et ta lapsi sai, pärast seda, mida Suharto sõdurid temaga tegid. Õnnetul kombel suri ta just 1997 ega saanudki näha kuidas Suharto aeg otsa sai. Toona oli üks dollar veel 2500 ruupiat, aga pärast väikest spekulatsiooni '98 jaanuariks 15 000. Inflatsioon 70%. Seda oli isegi Sinu kaasmaalastele liiga palju ja Suharto võeti maha. Mida IMF pakett pärast seda Indoneesiaga tegi... see jutt läheks liiga pikaks.

Ema oli tulnud Djakartasse elama pärast seda, kui vanaisa maha lasti. Sellal kui Suharto ameerika ja inglise tääkide toel võimule tuli, oli tema külavanem, parteitu. Kui anti-kommunistlik kampaania peale hakkas, siis oli mingitel sellidel külas lihtsam ta ära koristada ja perekonna maad lihtsalt ära võtta.

Ega Sukarno, see eelmine president palju targem valik ei olnud, balansseeris punaste ja sõjaväelaste vahel nagu oskas. Aga oma õnnetuseks oli ta leidnud, et riigis asuvad maavarad, need peaksid riigile kuuluma. Sest see "invisible hand that strokes capitalist's invisible cock", tead parem on, kui nii käsi kui türa on samas riigis. Vale valik. Selle vea tegemine läks Indoneesiale maksma miljon inimelu, aga Suhartole tõi sisse 15 miljardit.

Aga unustaks selle ajaloopasa hetkeks, kes minevikku ei mäleta, see elab kahe silmaga, kallis turist, teeme nii et üks sõidab ratast ja teine istub sellel. Isalikud kommentaarid ei ole teretulnud. Ka ilma rikkuseta võib õnnelikult elada, aga kui mingid paksud oma kasumi nimel kogu riigi majanduse iga paarikümne aasta järel pekki keeravad... ega see asja lihtsamaks ei tee. Milliste mehhanismide abil materialistlik ühiskond spirituaalsuse tabuks muudab... Ikka täitsa pohhui.

Lasnamäe päästja

2011-02-22T21:08:00.002+02:00

"Religioon -- see on Karl Marxi eelarvamus ja rahva samagonn."

Laupäeva lõuna ajal viivad Lasnamäel kõik teed ühte kohta - Narva maantee äärde vene kiriku juurde. Keskpäeval tõstetakse seal kiriku katuselt maha üheksa ja poole meetri kõrgune ja 3,2 tonni kaaluv rist. Liiklus Narva maanteel on tublisti raskendatud. Tee linna siseneva suuna teepeenar on peaaegu kuni Vana-Kuuli ristmikuni buldoosereid ja ekskavaatoreid täis pargitud. Inimesi on kohale tulnud mitu tuhat. Rahvahulk ootab kannatlikult. Nii jõuabki kätte pidulik hetk, kui kõlaritest kostva reipa laulu saatel hakkab rist aeglaselt allapoole laskuma. Rahvahulk tõstab kui üks mees käed, milles on telefonid, amatöör- või profikaamerad ning asub ennastunustavalt pilte klõpsima. Mõni üksik lööb lakkamatult risti ette. "Näe, tuleb alla nagu mungad enne happy hour'it Athose mäest," arvas sealsamas viibinud Foma Puhhov. "Aga religioon, see on Karl Marxi eelarvamus ja rahva samagonn," lisas ta sinnajuurde targalt. "Aga saab nalja näha, kui nad siia nüüd augu kaevavad, pärast käi või aastaringi suplemas!"

Loe veel:

Ja siit:

Linnageograafia

2011-02-14T11:54:00.000+02:00

Q: Mille järgi tunneb ära hambaarstikabineti asukoha?
A: Vereplekid on välisukse ees lumes.

Väljakaevamised

2011-02-03T11:00:00.003+02:00

Meil siin rajoonilinnas toimuvad juba pikemat aega huvitavad arheoloogilised väljakaevamised. Viimase nädala kestnud tööd on päevavalgele toonud ühe hiilgava tsivilisatsiooni jäänused, kes tõenäoliselt veel viimasel suvel siin elutsesid. Rüütli ja Küütri ristil näiteks on välja kaevatud terve väljak, kaetud ülimalt sarapäraste „mitte-valatud” kivimaterjalist klotsidega. Nood on nii tihedalt üksteise kõrvale laotud, et tekib õigustatud küsimus, kas mitte salapärased jõud kuskilt kosmosest ei ole aidanud selle imetabase platsi ehitamisel.

Samuti on arheoloogid avastanud, et üsna praeguse teedevõrgustikuga kohakuti on linnas asunud üks teine, palju suurem tänavate süsteem, laiad ja täisnurga all ristuvad alleed olid toonastele tartlastele igapäevane reaalsus, põõsaste asemel nägid nad tõenäoliselt puid, tähtsatele elanikele olid eelisõigusega rajad, millel nad sõitsid suurte kohmakate kahe- või kolme-neljarattaliste (tänavatele maalitud märkidest ei ole võimalik täpsemalt aru saada) liikumisvahenditega.

Samuti annavad väljakaevamised märku sellest, et nende mootorsõidukid ei kasutanud ei kette ega naelu, mis tõenäoliselt sai kogu tsivilisatsioonile saatuslikuks. Välja kaevamistel on kasutatud tehnika viimast sõna: üleüldist temperatuuri langetati kümne-kahekümne kraadi võrra. Lisaks võeti abiks otsene soojusvalgustus, et paremini läbida pinnakihte, mis meid muistsete tartlaste linnast lahutavad.

Kevadeks plaanitakse kogu kesklinn avada turistidele väljapanekuna, meie linna külastajad võivad siis kunagistel tänavatel uidata ja imestada toonase tsivilisatsiooni võimsust. Kuna kaevamistööd vana-Tartu äärelinnadesse jõuavad pole veel teada, nagu tavaliselt seisab see raha taga.

(Maksa)

2011-02-02T16:41:00.002+02:00

Maksa siis ära, sulas

Niimoodi on lihtsam

—

Aga maksa ise, kaardiga

Sularaha

Seda läheb mul veel vaja

naaberlaua pliksid Panges

Terminal

2010-10-29T16:15:00.000+03:00

Kui Tartusse lennukiga tulla, siis saabuksid nagu bussijaama. See väike parkla, kuhu väiksemad ja pisemad lennukid maanduvad võiks vabalt ka mõne keskmise linna bussijaam olla. Kui Tartust lennukiga minna, siis on sama lugu. Tavaline lennujaama saabumise aeg on kaks tundi enne lennu väljumist, Tartu lennujaama viib shuttle, mis väljub linnast tund nelikümmend enne.
Kui Tartusse bussiga tulla, siis saabuksid nagu lennujaama. Kõigepealt on väravad, saad bussist maha, paned suitsu ette, siis saabuvad tolliametnikud. Tolli küsima. Suitsu, ja raha, kakskümmend viis krooni näiteks või ka kümme, olenevalt näost ja pagasi hulgast. Olles tolliametnikest mööda saanud tuleb läbi terminalide sammuda. Terminalid on samasuguse paigutusega nagu igal pool maailmas. Kui tahad väljapääsuni jõuda, siis pead enne poodidest läbi kõndima, napsuleti ääres seisma jäädes saad aru, et ka hinnad on samad. Esimene, taskunimeline terminal möödas, kõnnid käbedalt silla alt läbi, ootad kuni lennujaama lähine liiklus lubab ja siis kõnnid teise, Tallinna ülikooli nimelisest terminalist läbi. Veel võimalus ostelda, sõidad liikuva trepiga üles, veel paar sammu ja Ahh, kesklinn. Võib muidugi tekkida küsimus, miks selle pika tee lõpus pole busse ja taksosid, aga see ongi Tartu, siin käiakse jala.

Maasikal

2010-10-27T13:17:00.000+03:00

Suured toidupoed ja selverid on toredad. Aastaringi võib seal maasikal käia. Lähed, korjad korvikese maasikaid ja siis maksad kassas. Ainuke probleem: näpud saavad tordiseks.

Afroameeriklane

2010-10-13T13:30:00.005+03:00

Üks teine kord jälle sattusin kõrtsi ja jäin ootama. Hiline aeg ka, kaua ei tulnud oodata, sõpru loovis, mitmekaupa. Jäin vestlema, nii nagu vist kogu Euroopas praegu vesteldakse, kõrtsis sees käiakse ainult ostmas, vestlemine ja muu jääb lageda taeva alla, sinna kus suitsu saab teha. Mul on natuke hirm ka, sest mõne kuu pärast vist kõrtsis vestelda ei saa, ainult osta saab.

Hiline aeg läks muudkui hilisemaks, hakkas juba varajaseks saama, meie ikka seisame väljas ja räägime, mitmes keeles segamini, sest ega siis sõprade käest ei küsita, need tulevad igast kohtadest ja võivad hoopis teistes keeltes rääkida. Selles kõrtsis väljas seismine on selline vahekäigus olemise koht, inimese muudkui voorib, teinekord kui väljas on rohkem kui sees või sisse üldse mahuks, siis võib trügimiseks minna. Tookord oli juba nii varajane, et trügimiseks ei oleks pidanud minema, aga mingi hetk tuli lennukas poiss ja ikka läks trügimiseks, päris mitmele jõudis otsa kõndida.

Nii varajasel kellaajal ei saanud me üldse aru, miks on vaja just meile otsa trügida, eriti kuna enne oli juba meil mingi ühe teise lennuka poisiga olnud jutuajamine teemal, kui palju ta peaks meile täpselt närvidele käima, sellele uuele lennukale ütlesime ka, mis me arvame. Ega me hästi ei arvanud.

Miskipärast lennukas poiss ka hästi ei arvanud, et me hästi ei arvanud, jäi sinna hoopis pikemaks ja siis mingi hetk läks jutuajamine juba selle peale, kui palju ta peaks meile täpselt närvidele käima, aga ega ta võttis vabalt, koomale ei võtnud, hästi igatahes ei arvanud ja närvidele käis kah, üldse ära ei läinud.

Mingi hetk vaatasin talle tõsiselt otsa, küsisin ta käest, inglise keeles küsisin, sest vahepeal oli jutuajamine jälle teiste keelte kaudu hakanud käima, küsisin talt Sorry mate, do You have a problem with me, because I'm Afroamerican, vaatasin veel otsa ja küsisin igaks juhuks üle, sest ega ta alati esimesest küsimisest aru ei saanud, eriti nähes, et ta ära ei olnud siiani läinud. Ta ka põrnitses tükk aega mu vähe päikest saanud näkku, mõni ütleks isegi kahvatusse näkku, eks ta segadusse jäi, aga lõpuks ütles Ei temal küll mingit probleemi sellega ei ole ja siis ta kadus ära ka.

Eks siis sai natuke rahu, ega seda paljuks ei jätkunud, sest oli aeg kus kõrtsidest üldiselt visatakse juba välja, üks sõber sõitis rattaga ära ja teisega läksime mujale juttu rääkima ja suitsu tegema, aga lennukas poiss vist palju rahu ei olnud saanud. Ega iga päev valgeid afroameeriklaseid ju ei näe ka, nii et rattaga koju läinud sõber rääkis, et oli lennukat poissi kahe tundmatu lennuka poisiga ühes näinud kõrtsi naasmas. Eks nad kõik tahtsid afroameeriklast näha.

Liputaja mantel

2010-10-12T12:00:00.002+03:00

Liputaja mantel on kahe poolega. Väljast pleekinud liiva karva ja seest punane. Või siis väljast punane ja seest pleekinud liiva karva. Ühel poolel on küljetaskud ja teisel klapiga.

Lähed näiteks liputaja mantliga üle Toomemäe (kus ikka liputaja mantliga käia) ja vastu tuleb Peeter. Pika ja tõtliku sammuga, küllap läheb kohtumajja, seljas ka pleekinud liiva karva tolmumantel, ainult et ühe poolega. Kõnnid siis professorihärrale vastu näitad talle sisemist mantlipoolt, seda punast.

Kommunistliku Partei Manifest pomiseb ehmunud Tulviste ja pageb põõsastesse.

non un uomo cosí piccolo

2010-10-05T12:00:00.004+03:00

Palermos, oodates kord pagasikontrolli, kohtasin depoos rühma töölistega Torinost, kes olid teel piiri äärde; nende seas üks muljetavaldav anarhist, ultra-individualist, keda kutsutakse "Unico", too keeldub ükskõik kellele, iseäranis politseile või võimudele üleüldse, oma pärisnime avaldamast: "Ma olen Unico ja kõik", niimoodi vastabki. Ootava rahvamassi hulgast, tavaliste krimkade (mafioosod) seas tundis Unico ära ühe tüübi Sitsiiliast (Unico on vist Napolist või kuskilt sealt alt), kes oli vahi all erinevate, nii tavakuritegude kui poliitiliste süüdistuste pärast, jõuame siis tutvustamiseni. Tutvustasin end: teine vaatas mind esmalt tükk aega, siis küsis: "Gramsci, Antonio?" "Jah, Antonio!" vastasin talle. "Ei saa olla," ütles: "sest Antonio Gramsci on kindlasti hiiglane ja mitte selline, nii väikene mees.". -- Rohkem ta ei rääkinud, tõmbus nurka, istus mingi kohatu instrumendi peale ja jäi nagu Marius Kartaago varemetel oma purunenud illusioonide üle mõtlema.

19. II. 1927; kiri 18; Antonio Gramsci, Lettere dal Carcere

Zaphisticated

2010-10-04T12:00:00.009+03:00

Sõpru ei tule taga otsida;
Piisab, kui seisad Zavoodi ees ja ootad;
kuni sõbra väsinud kere allavoolu triivib.

Niiduk

2010-09-30T12:00:00.003+03:00

Aknast paistab alatasa, kui niisama vahtida, autoaknast paistab, et midagi toimub silmanurgas, ise ju ei juhi. Palju asju on juhtub, keegi nagu sõidaks rattaga, teeks trikke tee ääres, rulaga, rulluiskudega; telegraafipostid loenduvad ise, autod loenduvad, kui valel pool näiteks bussis istuda.

Täna oli niiduk. Pikad vikatid, parimast assüüria terasest, parim assüüria kombain tööhoos. Langes väiksemaid puid sooservast, teeäärseid poste, teetulpasid, kännud jäid püsti nagu Roosterägalik oleks seenel käinud, üksikud bussipeatuste platvormid, nagu kulunud plaastrid pooltervenenud haavalt, kõik tuli üles. Siis algasid teetööd, kiirus pidurdus 50ni. Muidugi, ega mullavalli lõigata pole sama, mis raba peal vehkida. Liiguta siis kogu seda massi. Mulda pildus. Sinna tuleb ükskord jalgrattatee.

Lõpuks sai mööda, kiirus tuli üles, tükk aega langetati linnaäärseid laternaposte, maju ja autosid lendas, alles linnas sees tõmmati rauad koomale. Seal. Puiesteed, kurat, sellise väikese sõiduautoga kaugele ei jõua.

Lood

2010-09-29T12:00:00.003+03:00

Üks koht, millele kuus aastat ei ole mõjunud, on kõrts, ikka samas kohas, ikka samad näod, kuigi inimesed on teised, sama kella paiku läheb rahvast täis, sama kella paiku jääb rahvas täis, sama kella paiku visatakse välja.

Üks asi, mis kõrtsis on uus, täitsa hästi on välja mõeldud, on jutuõlu. Lähed sõbraga kõrtsi, võtate kolm õlut, istute lauda ja kes parema loo räägib, saab kolmanda endale. Sõber läheb leti man, võtab kolm õlut ja esimese tuttavama näo kaasa, istutakse lauda ja palutakse tuttaval üks lugu rääkida. Lähed omakorda leti äärde, võtad kolm õlut, istud suvalisse lauda maha, lükkad kaks õlut teiste poole ja küsid, kas kellelgi oleks üks hea lugu rääkida.

Räägin seda ühes suvalises lauas, mõnda tegelikult tunnen, ühele välismaalasele, ta naerab ja küsib, kas see süsteem töötab. No ma rääkisin sulle just ühe loo, ütlen talle. Ta noogutab vaikselt, küllap sul on õigus, ja läheb õlle järgi.

Kaheaastane

2010-09-28T12:00:00.001+03:00

Kui inimestega kohtuda kaheaastaste pauside järel, siis mõned asjad jäävad samaks, mõned muutuvad. Näiteks on mõnel kahe aasta eest ühekaheaastane laps, kaks aastat hiljem on ikka veel, ühekaheaastane. Ei ole hullu midagi, ainult et, kust see nelja-aastane siis on vahepeal välja hüpanud? Kui on kaheaastane, siis on hästi. Üks teine tüdruk, naine õieti, enne oli lapseootel, praegu on ka, kaheaastane, mõistagi, oli ei tea kust kohast välja hüpanud, aga kuna ta niikuinii samas seisus oli, siis ega mul pähe küll ei tulnud teda õnnitleda. Ei tea, kas sai pahaseks ka, naine ma mõtlen.

5 kraadi

2010-09-27T12:00:00.004+03:00

Mõnikord linna mööda lonkides, natukese sihitult, aga kindla eesmärgiga kuhugi jõuda, siis tuleb tunne, et linn on täpselt samasugune nagu enne, ainult et teine linn on sellele peale pandud ja siis umbes viie kraadi võrra nihutatud. Vasakule või paremale, vahet pole.

Mõni uks on ära nihkunud, kinni pandud, trepikoda on majja kasvanud, pangaautomaate ja poode ja kõrtse on minema hiilinud, Raekoja platsilt on erinevad asutused minema aetud ja mingid biedermeier kohvikud peavad seal laagrit, ainuke inimestele mõeldud koht raekoja platsil ongi raamatukogu lugemissaal, kuigi seda varem ei olnud, endise pontšikubaari kõrval asub, baari ennast enam ei ole.

Nagu Võõrad oleksid linnas käinud, nagu ei olekski linn, Dark City oleks hoopis. Ainult, et selle töö jaoks ei ole kulunud üks öö, kuus aastat on mööda läinud.

Pepsi generatsioon

2008-06-03T18:41:00.003+03:00

Kes on lugenud Viktor Pelevini P-Generatsiooni, vast mäletab, et kõik Venemaa parlamendisaadikud ja teised teleninad, olid ja on programmeeritud ja renderdatud ainult arvutis. Iga tegelast sidusid eetris oleva aja ja renderduskvaliteediga tema reklaamilepingud. P-Generatsioon hiilgab õige mitmest kohast (marketingi guru Che'd meenutan ikka hea sõnaga), aga just see telepoliitikute lugu tuli mulle ette täna New York Timesi uudiste seas. NYT ajakirjanikud nähtavasti ei ole Pelevinit lugenud, sest jäi mulje nagu oleksid nad üsna üllatunud sellest, et kõik ei pääse televiisorisse ja mõned aetakse suisa minema. Nimelt oli üks õnnetu suupaotaja avastanud, et tema jutt on saatest välja lõigatud. Mitte ainult, ka tema kujutis oli välja lõigatud nagu Trotski Lenini soomusautolt, miinus jalad, mis ühes tsensuuri ebaõnnestunult läbinud lõigus abitult tooli ees siplesid.

Et telekanalitel on omad (ja poliitilised) eelistused ei peaks ju kellelegi üllatusena tulema. Ühendriikidest pole vaja rääkidagi, Itaaliast tuleb kohe meelde riburodu pidi neid ajakirjanikke ja satiirikuid, kes on just teleris suupaotamise eest eluaegse eetrikeelu saanud. Beppe Grillo (mees, keda mina isiklikult eriti ei salli, aga kes sellegi poolest on paljude heade asjadega hakkama saanud) ütleb Sabrina Guzzanti Viva Zapatero! filmis, kus teda intervjueeritakse mingi järjekordse kohtuasja käigus:

"500 000 eurot? Kui nad mulle natukese hinnaalandust teeksid, maksaksin hea meelega; võin seda endale lubada, isegi kaks korda aastas, nii saan vähemasti kirjutada sellest, millest peaksite kirjutama teie [ajakirjanikud]."

Itaalias on eriti "eesrindlik" maa, kus just Euroopa kontekstis võib näha eeskujulikku äri, meedia ja poliitika maastiku ühinemist, mis mõnedes maades alles tulevikumuusika. Näiteks ostis siinne internetimagnaat Renato Soru ära kunagise PCI häälekandja l'Unita, ajalehe, mille omal ajal rajas Antonio Gramsci. Ühe suurema internetiteenuse pakkuja Tiscali omanik Soru juhtub samal ajal olema ka Sardiinia regiooni president. Hämmastaval kombel tekitas taoline turumajanduse nähtus pahameelt parempoolsete parlamendisaadikute seas, kes ei pidanud sellist võimu koondumist ühe inimese kätte sobilikuks; kuidas reageeris Mediaseti omanik peaminister Berlusconi ei ole mulle teada.

Iseenesest peen, ülirikkad mehed, kes on endale kaubelnud soodsad ja kõrged riiklikud kohad, loomulikult sooviksid, et nende sõnu ka võrdväärselt kajastataks, eks. Pressiteates ütles Sardiinia päritolu Soru, et ta ei soovinud l'Unita (ka Gramsci oli Sardiiniast) pankrotti või müümist mingitele kahtlastele ajakirjandusgruppidele. Kahjuks ei ole Soru tehing seotud ei ulja condottiere'luse ega heategevusega. Tegu on hoopis Partito Democratico üldise plaaniga tasalülitada vasakpoolsed elemendid Itaalia kultuuriruumis. Nimelt muutub peamiselt vanemate poolehoidjate loetud (läbimüük ca. 50 000 eksemplari) endine lipulaev hoopis netiportaaliks. Ühtsuse nime kandev võrguvärav, mis võiks välja näha nagu segu Delfist ja hot.ee lehekülgedest. Miks sellist newstainmendi kodulehekülge just niimoodi peaks kutsuma, ei tea, samas on ka Delfi ikka omajagu rumal nimi, kas pole. Samal ajal kolitakse l'Unita kultuuritoimetus Sardiiniasse ja osad ajakirjanikud liidetakse Partito Democratico häälekandja Europaga Vähemasti ei jää kaubamärk ripakile ning selle saab mugavalt täita ebaolulise informatsiooniga. Siinkohal võiks küsida, miks registreeris AS Eesti Päevaleht 99ndal aastal Postimehe eelkäija Edasi kaubamärgi? Sellest, miks Keskerakond on registreerinud endale Noorte Hääle, võib veel aru saada eks.

Kui palju tegelikult on tolku mingi ajalehe ostmisest ja selle internetiportaaliks muutmiseks, veel ei tea. Televisioon on ju endiselt kõige tähtsam meedia. Mulle, kui e-trükimeediast informatsiooni õngitsejale, on endiselt pisut šokeeriv, kui suurt vahe tuleb sisse TV-kanalite prominentsusega ajalehtede ees. Olgem ausad, sõna- või pressivabadus on tänapäeval kaotanud oma senise mõtte, ajalehtede müüginumbrite asemel peaksime hoopis rohkem tähelepanu pöörama erinevatele gruppidele jagatud teleminutitele.

Kodanik Koni

2008-05-09T01:59:00.004+03:00

Suri vanameister Luigi Malerba, kirja ja ajakirjamees. Eks ta oli vanemapoolne ka juba (81). Ta pärisnimi oli Bonardi, miks ta heakõlalise perenime Umbrohuks ümber ristis, ei tea. Aga ta kirjutas sihukese vägeva raamatu nagu "kodanik Koni". See on ainuke, mis ma tema sulest lugenud olen, aga see-eest jättis kustumatu mälestuse. Mees, kes elas Tiberi silla all, sest tavalisest elust oli tal kõrini saanud. Istus sääl ja toppis omi mõtteid tühjadesse pudelitesse ja saatis allavoolu. Valitsuse peale oli ka kole kuri enamjagu ajast. Ega ma lapsena aru ei saanud, miks ta nende ministrite peale nii tige oli, aga ikka oli lahe.
Ma olen kõigi itaallaste käest küsinud, mis nemad nii vapustavast kerjuskirjandusest arvavad, aga nad pole kuulnudki. Malerbat teavad, aga näed kodanik Koni jätab külmaks... Raamatut itaalia keeles pole leidnud, raamatupoe müüjad vaatavad mulle täpselt sama näoga otsa, nagu kõik ülejäänud itaallased; Malerba, si, ma Mozziconi??? Internetist saaks osta raamatu esmaväljaande, piltidega ja puha, aga see pole jälle see. Pealegi, eks eestikeelse tõlke üks võlusid oli kindlalt vinged illustratsioonid. Selle eestikeelse versiooni vist annaks ka internetist tellida.
Kusjuures härra Konist vändati veel üks film ka, aga noh, ta kirjutas stsenaariumid ca 30 filmi tarvis, nii et Koni ei mäleta ikka keegi.
Kahju sellegipoolest, Malerbast.

Euro-popiga kapitalismi vastu

2008-04-29T16:57:00.001+03:00

1 mai puhul on osavõtuvõimalusi mitmeid. Meil näiteks kogunetakse Porta Ticinese juurde suureks Euromaiparaadiks. Tegu on liikumisega, mis sai Milaanost ja hiljem liikus edasi Hispaaniasse. Praeguseks on iga aasta 1 maiks planeeritud paraade juba üle kogu Euroopa, Eestile lähemateks punktideks Helsinki (ja Jyvaskyla).

Kuivõrd traditsioonilise maiparaadiga seostub põhiliselt võitlus 8 tunnise tööpäeva eest, siis Euromayday pöörab tähelepanu peamiselt uue sajandi tööpäeva vastu: lühiajalised töölepingud, mis ei reguleeri ei puhkust ega tööpäeva pikkust, immigrantide õigused (pigem nende puudumine), aga ka õigus eluasemele, diskrimineerimine ühiskonnas ja nii edasi.

Mis aga Euromayday juures kohe silma torkab ja neid teistest pisut eristab, on praeguse reklaamikeele adaptsioon. Küllap tänu varasemale arengule Hispaanias on kampaanial ka mõningased latinolikud jooned, mis annab üritusele vähemalt paberil kerge karnevalimaigu.

Kui võib olla minul Playboy bunny kõrvu liikuma ei pane, on taoliste visuaalide taga kaks lihtsat seletust: esiteks on lühiajaliste lepingutega pärjatud palju n.ö. loomingulise töö tegijaid, seega on resurssid omast käest võtta; teiseks on tavalise centro sociale kujundatud plakat tihti peale liiga äärmuslik selleks et rahulikemale inimestele apelleerida.

Ei tasu end muidugi kommipaberi piltidega lasta ära petta, programm on neil täiesti tänapäevane ja piisavalt radikaalne: nõutakse korralikke töölepinguid, korralikku palka, kõigile võrdseid õigusi sh. õigust oma kodule. Milaanos on kohtumine kell kolm. Aga mis ma siin ikka pikalt räägin, nende endi saidil on hoopis lustakamaid videosid

Euromayday

Euromayday MySpace

Wikipeedia artikkel

Fascisti su Marte

2008-04-29T14:00:00.001+03:00

La classe clericale va in paradiso

Katoliku kirik on siinmail igasuguse aru kaotanud. Alles paar päeva tagasi, kui soovisin end ärritada teleuudiste vaatamisega sain tavalise immigrantide vastase kampaania asemel hoopis isand Vaga (Padre Pio) laibanäituse osaliseks. Nimetatud pühaku eksponeerimine osutus nii veidraks, et murdis isegi sisse Eesti uudistesse, tõsi küll kireva maailma rubriiki.

Ükskõik mis kanalile ka ei keeranud igalt poolt vaatas see vahanägu vastu. Piletid taolisele üritusele pääsemiseks olid aga ammu enne välja müüdud ja sinna pääsemine raskem, kui Leonardo Viimase Õhtusöömaaja broneerimine. Mah, isegi Lenini laipa saab tasuta vaadata.

Omast käest tean, et lugematud kirjastused annavad isand Vaga roosikrantse, videobiograafiaid ning igasugu muud pudi padi välja sagedusega 4 korda aastas. Aga noh, kirjastuste sissetulekud on Kiriku enda pileti- ja surnusuveniiride kõrval muidugi nohu. Ei tea kas paavsti Ühendriikides käik siis nõudis niipalju resursse, et jälle tuli käia surnuaedadelt eksponaate välja kaevamas.

The Assisi Underground

Aga vagaduse nimel võistlevaid härraseid on Itaalias teisigi. Nimelt on Assisi ütlemata vaga meer Claudio Ricci (Forza Italia) ära keelanud kirikute läheduses kerjamise. Mäletatavasti Püha Franciscus Assisist oli see mees, kes lisaks lillede ja lindudega rääkimisele elatus peamiselt kerjamisest. Mis on lubatud Jupiterile...

Assisi tundub ka muidu üks Itaalia vaguramaid kohti olevat. Vastavalt sellele Repubblica artiklile on sealsed linnaisad ette näinud karistused maas istumise või napi riietuse eest; kõrtsid suletakse tund pärast südaööd ja avalikus kohas alkoholi tarbimine on keelatud pärast 10 õhtul. Samuti võib linn uhkustada 60 telekaamera ja eks-sõjaväelastest kokku pandud vabatahtlike patrullidega, kes linnavalitsuse autodega ringi tiirutavad. Ja kui tekib pikem vestlus nende kontrollimatute kontrollidega, siis võid linnavalitsusest saada hommepäev ühe-otsa vabapääsme linnast välja.

Roma, città aperta (ai fascisti)

Aga kõik siinsed “veidrad” uudised kahvatavad Rooma linnapea valimiste kõrval (lingi all foto linnapea fännidest, kes teda raekoja ees tõelise Rooma tervitusega vastu võtavad). Linn, mis viimased 15 aastat on järjepanu tõestanud vastuseisu kõikvõimalikele pseudo-post-neo fašistide katsetele võim enda kätte võtta, äkitselt kapituleerus, neelas alla “julgeoleku” konksu ning valis linnapeaks Fini isikliku bokseri Alemanno.

Itaalia ei ole ohtlikum kui ükskõik mis muu paik Euroopas, Rooma ei näi seda reeglit millegagi ümber lükkavat. Ometigi möödus kogu sealne valimiskampaania suure hädatrummi tagumise saatel, Veltroni kõmmis endale rinnale ja meenutas võidukalt kuidas just tema tegeles mustlaste ühest peatuspaigast teise kihutamisega. Endeemilistematest nähtustest meenuvad vaid ultrad kes karabinjeeride busse põletavad ja Mussolinit ning tema ronge taga igatsevad. Või üldvalimiste tulemusest hoogu sattunud nahkpead, kes gay-lokaali ründasid.

Kuivõrd tulega saab võidelda ainult tulega, siis äkitselt oma elu pärast muretsevad linnaelanikud leidsid, ülekaalukalt (100 000 enamhäält), et kõige paremini sobib neile uueks meeriks poliitik, kes oma karjääri alustas fašistliku Noorterinde ridades juhuslike möödujate peksmisega. Nojah, eks siis valijad väärivad oma esindajaid.

Pealkirjaks Carlo Guzzanti populaarne teleshow ja täispikk mängufilm. Satiir, mis kunagi naerma ajas jääb tänavustele uudistele kahjuks alla.

Milaano, lippude all

2008-04-26T23:00:00.005+03:00

Kasulike häälte, taktikalise valimise ja üleüldise pettumuse vahele kaotatud valimised (millest on ka Belpaese ajaveebis palju juttu olnud) jätsid kohalikule ajakirjandusele palju ruumi mõnuga kirjeldada Itaalia saabumist XXI sajandisse (sic!). Isegi eelmise nädala Vanity Fairi esimesed 50 lehekülge olid kaetud kas reklaami või poliitilise sõimuga. Mis häda austatet toimetajatel just selles ajakirjas Sinistra Arcobaleno'ga oli, ma ei tea, aga las ta siis jääb.

Seda võimsam oli selle aasta XXV aprilli võiduparaad. Milaano peatänavad kadusid 100 000 inimese alla. Üle piazza Duomo voolas iga natukese aja tagant ca 30 000 inimest; teekonnale Porta Veneziast Duomoni, mis tavaliselt võtab kiirel sammul vast 20 minutit, kulus ca üle kolme tunni.

Igas vanuses ja mõõdus, grupiti või üksi, pere- ja sõpruskonniti. Helid ja sumin, lipud, tavaline “kõige koledama flaieri” võistlus, noortekeskuste veokid plaadikeerutajatega, pasunakoor, rahulolevad t-särgi (mulje, et kuskil on avatud sots-art' töökojad) ja karastusjookide müüjad. Ja muidugi kõiksugu parteid, fraktsioonid, komiteed, algatusgrupid, liikumised; tõsi ta on, et kui "kaks itaallast = poliitiline TV show", siis "kolm itaallast = partei". Unustage parteirakukesed, meil on rakuparteid.

Kuskil kuue paiku otsustas see kirju kamp kesklinna ja üllatunud turistid sinnapaika jätta ning mahutas end vaevaliselt metroosse. Kes koju, kes Torchiera organiseeritud after-partyle. CA Torchiera on üks mahajäetud mõis/suurtalu Milaano põhjakaares ning üritus toimus selle esisel väljakul, mida nad vaesekesed peavad jagama surnuaiaga.

Imposantsete portaalide ette säätud laval käisid kordamööda partisanid juttu vestmas ja mingid grupid tralli tegemas. Peoga komödiante ja muid näitlejaid sinna vahele. Ja ma sain aru, mida Oudekki mõtles kui ta rääkis Itaalia põhiseadusest, sest tegu on tõesti ühiskondliku leppega. Ning ma sain ka aru, miks partisanidelt relvad ära võeti, sest et muidu nad oleksid läinud ja garanteerinud, et nende võitluse hinnaga kirjutatud põhiseadust ka järgitaks.

Che stress, che stress I Ros... 270 bis

2008-04-25T14:12:00.003+03:00

Lõpuks ometi leidis rahuldava lõpu üks Itaalia viimase aja poliitilisi kohtuprotsesse. Selle asemel, et selgitada välja, kui kõrgelt tulid käsud Genova protestide laiali ajamiseks, tegelesid kohtuvõimud protesteerijate süüdistamisega. Mis päädis 13 no-global aktivisti, nende seas Kirde Itaalia "allumatute" juht Casarini, protsessimisega Cosenzas.

Genovas ja Naapolis rongkäike organiseerinuid süüdistati terrorismi vastase seaduse art. 270bis alusel, viimane on peaaegu muutumatul kujul jõus Mussolini ajast saadik, pisut tugevdatuna 11 septembri järgse kampaania käigus 2001. aasta detsembris. Kõigi süüdistatute peale kokku nõuti 50 aastat vanglakaristust (pikimat karistust - 6 aastat - nõuti endisele Rifondazione parlamentäärile Carusole) ning kahjutasuks 5 miljonit eurot.

Kohtunikke mingid kokku klopsitud süüdistused õnneks ei heidutanud ning kedagi nende meeleavaldamisõiguse kasutamise eest süüdi ei mõistetud. Arvestades süüdistuse meelevaldsust, protsessi ebanormaalset pikkust ning isiklikku kahju, kavatsevad süüdistatud esitada oma kahjutasu nõude. Genova rahutuste põhisüüdlasi Itaalia politsei ridadest aga ei ole siiani süüdi mõistetud.

Pealkirjaks rida Assalti Frontali repertuaarist. Järgnev video on kahjuks suhteliselt halva kvaliteediga.

Tiibetist. Taaskord .

2008-04-24T01:39:00.003+03:00

Tiibeti teema on taaskord üles võetud. Ja mõned, kes ei tahtnud talveks kindaid kududa ega suveks T-särki osta kiitlevad kuidas tublimad olla ikkagi Tiibeti ree peale istunud. Kes siinset ajaveebi külastas eelmise värvikorra all, ehk mäletab, et 5 käerauaga Pekingi olümpiamängude viit rippus siin üleval enne, kui keegi Eesti blogosfääris Hiinast selles toonis juttu tegi.

Nojah pool jutust on jälle lugemata jäetud. Keegi pole minu mäletamist järgi kuskil eitanud hiinlaste poolseid õiguste rikkumisi ega ka tiibeti rahva enesemääramisõigust. Teokraatliku diktaktuuriga või ilma. Tegelikult kogu viidatud ajaveebi rõhuasetus - vasakpoolsed on vastu, sest tegu on Hiinaga, ei pea vett. Ei Eestis ega Euroopas.

Mul isiklikult on hea meel et näiteks PunaMusta omad meeleavaldusele läksid, hoolimata võimalusest, et parempoolsed demo täitsa enda propagandaks keeravad (sellest oli ka nende foorumil juttu). Mul on hää meel ka nende üle kes siis Itaalias sit-in’ e korraldasid, kes Prantsusmaal ja mujal meelt avaldasid.

Sest et nemad tegutsesid oma südametunnistuse järgi ning avaldasid meelt suunal: soovime et ei kusagil ei rikutaks inimõigusi. Sest et nad ei jäänud kõhklema nagu näiteks mina. Kes tegi seda valitsuste ja meedia õhutusel, kes omaette, aga kui nad jäävad oma parempoolsete valitsuste peale lootma, siis mingeid muudatusi sealt küll ei tule.

Valitsustel ei ole mingit kavatsust Hiinaga suhteid rikkuda. Valitseval eliidil pole ka mingit soovi juhtida tähelepanu inimõiguste rikkumistele mujal. Aga üleüldiseks vasakvastasuse õhutamiseks kõlbab Tiibet suurepäraselt. Tiibeti teema sobib veel mitmeks setmeks asjaks. Edasise balkaniseerimise toetuseks näiteks.

Jutt sellest, kuidas "ühendriigid lõppude lõpuks toetavad demokraatiat" ei pea ka vett. USA vaatenurgast vaadatuna valmistutakse hoopis uuteks balkaniteks. Iraagi sõda on olnud kogemuseks, et mingi riigi okupeerimine läheb väga kalliks maksma. Ja Lõuna Ameerika kogemused on juba varem näidanud, et parim viis mingite tüüpide üle valitseda on nende endi paksude abiga.

Tiibeti, Kosovo, ükskõik kui väikeste gruppide iseseisvustaotluste toetamine (siis kui sobilik tundub) peab nüüd ette valmistama USA siseriiklikku meelsust uuele pealetungile Lõuna Ameerikas.

Venetsueela putši juba toetati ameerika maksumaksjate raha eest. See ei läinud õnneks. Teiseks vaatuseks selles invasioonis tuleb Venetsueelas Giulia provintsi eraldamine. Sarnaselt tegutsevad USA teenistused Boliivias, kus toetatakse sealseid separatiste .

Rikaste provintside eliidi avastus, et äkki õnnestuks rohkem raha endale hoida kerge föderalismi abil ei puudu ka Euroopast - Itaalias Padaania ja Hispaanias (mõningate mööndustega) Kataloonia.

Inimõiguste eest seisjate tegevuses ei näe miskit halba. Endiselt pean silmakirjalikuks aga neid, kellele Tiibeti toetamine teenib hoopis muid eesmärke. Sise- või välispoliitilisi. Või siis kellele sobib sellest teemast kirjutada lihtsalt selle pärast, et see annab hea võimaluse iseenda kirjutistele viidata.

Samas ei arva, et mingile kampaaniale toetuse avaldamist tuleks vältida, kuna vastava algatuse on teinud poliitiliselt vastumeelsed liikumised. Reformierakondlikku lageraie poliitikat ma ei poolda ja seega näiteks SI on täiesti õigel teel. See kord.

Massmeedia või propaganda

2008-03-25T18:56:00.005+02:00

Sellal, kui kõiksugu Eesti ajalehed ja ajaveebid tegelevad Tiibeti küsimuse "arutamisega" - peamiselt siis Hiina tampimisega ning mõned tegelevad sealjuures ka n.ö. vasakpoolse reaktsiooniga Tiibeti kriisile, kutsudes üles reageerima kõigile inimõiguste rikkumistele. Taoline soov on mullegi ütlemata meelepärane, ainult et miskipärast ei toimi see juhtudel, kui tegu on ühiskondadega, mis vähemalt formaalselt demokraatlikud või siis parempoolsete diktaatorite "heatahtliku" juhtimise all.

Nii võib näiteks EPLi kodulehelt lugeda sellest kuidas kurdid on nõus alustama Türgiga läbirääkimisi ja ka Ansipi kiidukõnest Türgile. Postimehest seevastu Eesti ühinemisest tsivilisatsioonide alliansiga. Meeldivalt rahulik arvestades, et viimase nädala jooksul on üle Türgi (ja Süüria) käinud meeleavalduste laine seoses kurdide uue aasta tähistamisega, hukkunud on vähemalt kaks kurdi meeleavaldajat (Süürias kolm), tänavatele toodi sõjavägi (või kutsusid nood end ise "peole"?) ja miskist suuremast rahust on jutt kaugel.

Muu maailm päris nii valikulise uudiste toodanguga ei pääse, nii on suuremad häälekandjad Türgis sündinut poole hambaga maininud, peamiselt siis Associated Pressi teate edastamise näol. Nagu tavaliselt on taoliste sõnumite juures oluline kasutatud sõnavara. Kurde on kajastatud kui sallidesse mähitud nägudega, kive loopivad demonstrante. Kuigi politsei oli saadetud uusaasta pidustusi laiali ajama, loeme kuidas politseinikud kaitsesid end kilpide taga kuni sõdurid meeleavaldajad laiali peksid ja siis skandeerides oma barakkidesse naasid. Laiali ajamiseks kasutatake veekahureid ja pisargaasi, ometigi surevad inimesed kuulihaavadesse. Esimese hukkunu järel korraldatud demonstratsioonid on paigutatud tekstis ettepoole esialgsetest pidustustest, et rõhutada meeleavaldajate vägivaldust etc. etc.

Taustaks veel niipalju, et kurdide Newrozi nimelise uusaasta pidamine oli sanktsioneerimata, enne aastat 2000 suisa keelatud ja pärast aastat 2000 "anastatud" türgi enda kevadpeoga, mida kutsutakse Nevruz. Nende pidustuste tähistamisega käivad tavaliselt kaasas massilised arreteerimised, hukkunud ja tänavalahingud. (Wikipedia, Newroz as celebrated by Kurds)

Samal ajal loeme, kuidas Nepaalis saatkonna ees demonstreerivad mungad laiali aeti ja kuidas juhuslikud arreteerimised teevad mitmetele rahvusvahelistele organisatsioonidele peavalu. Küsimus on suhteliselt lihtne ja retooriline. Miks hiinlaste poode koos poodnikega tükkis põletavad tiibetlased on head poisid, aga uusaastat tähistavad kurdid jällegi halvad?

Ega ometi selle pärast, et tuumariik Türgil on õigus oma rahvaste vanglat püssikuulide jõul koos hoida, aga Hiinal mitte? Ja siinkohal ma ei hakkagi spekuleerima teemadel, kas maailmale on vaja veel ühte teokraatlikut diktaatorit või kas Greater Kurdistan võiks langeda PKK pseudo-marksistlike ringkondade võimu alla.

Küsimus on peamiselt läänemeelse pressi ühekülgsuses, pealiskaudsuses ja kalduvuses propagandale. Miks peaksime eelistama Voice of Asia ja Tiibeti eksiilvalitsuse propagandat Pekingi propagandale? Miks peaksime järgima ette söödetud kampaaniaid, kui teised sarnased inimõiguste rikkumised saavad vähese kui üldse tähelepanu osaliseks. Milleks lugeda Eesti lehti, mis avaldavad vaid suure kommentaari-potentsiaaliga lugusid või kirjutavad, kuidas fotod sõjavastastest meeleavaldustest polekski tähelepanuväärsed kui mitte mõned õnnetud Eesti turistid nende peale ei juhtuks?

Täienduseks eesti blogosfäärist:

Mõistagi Infopartisani tekstid, millest ühele ka viidatud sai.

Leslie nii enda kui grupiloogis.

Oudekki siin ja siin.

Sirje oma loogis.

i Viva Zapatero !

2008-03-11T13:54:00.003+02:00

Nagu Sirje juba kirjutas on vasakpoolne laine Euroopas taas liikvel. Küprose valimised võitsid kommunistid, Prantsusmaal andsid valijad oma ei-hääle Sarkozyle, aga kõige olulisem on vast siiski Hispaania progressiivse valitsuse jätkamine ametipostil.

Hispaania valimistel sai ülekaaluka võidu valitsev sotsialistide partei. Valimas käis 75 % hääleõiguslikest ja PSOE sai 43,64% häältest (11 miljonit häält). Parempoolne PP sai 40% häältest (10 miljonit häält). Mõjuvõimsuselt kolmas partei parlamendis on aga kataloonia tsentripartei CiU. Sotsialistide absoluutsest enamusest jäid siiski mõned kohad puudu.

Sotsialistide tõus toimus peamiselt väikeste regionaalsete parteide arvelt. Paljuski oli tegu nn "kasuliku" hääle andmisega Zapaterole et vältida võimalikku paduparempoolsete naasmist võimule. Nii kaotasid tänu sotsialistidele oma mõjuvõimu Aragoni, Kanaari ja Kataloonia separatistid. Suuremate kaotajate hulka kuuluvad Kataloonia vabariiklased ja endised kommunistid. IU kaotuse tagamaad aga põhinevad regionaalsel valimisseadusel, nende toetus üle riigi oli 4 protsenti, kohti aga saadi 1% eest, nende kaks kohta olid kòige "kallimad" - enam kui 400 000 häält saadiku kohta. Selle kòrval sai PSOE oma kohad kàtte ca 65 000 häälega. Üks põhjusi separatistlike liikumiste kaotuse taga on mõistagi sotsialistide edukas regionaalpoliitika, nood väikesed parteid olid tihti pigem protestihäälte kogumiseks, mis sotsialistide esimese valitsusaja järel palju oma atraktiivsusest kaotasid.

Kohtade kaotus vasaktiival seab paraku piirid ka sotsialistide valitsusele. Kui eelmine koosseis põhineski koostööl vasakpoolsete ja katalaani vabariiklastega, siis seekord on vähemasti la Vanguardia andmetel valitsusse minek koos katalaani moderaatide ja baski natsionalistidega. Mis on Hispaania föderatiivse arengu suhtes muidugi hea, aga vòib kaasa tuua järeleandmisi sotsiaal- ja majanduspoliitika osas. Mitte et Zapatero oleks eriti vasakpoolse majanduspoliitikaga ka enne hiilanud, pigem sarnaneb tema pakett muude "mitte-nii-vasakpoolsete-vasakpoolsetega" üle Euroopa. Sotsialistide edu Hispaanias seletab pigem nende progressiivne poliitika, läbi viidud reformid aitavad Hispaanial 21sse sajandisse jõuda katoliku kiriku ja tagurlike konservatiivide kiuste.

Populaarid samal ajal ei ole eriti muutunud Franco aegadest saadik, parlamendis koostööd teha nad ei oska ja kogu nende valimiste sõnum oli hirmu õhutamine ning ainuke lootus: äkki sotsialistide toetajad ei lähe valima. Rumal iseenesest, populaarid ju omi valijaid ei pidanud veenma, aga kuidas liberaalsest tsentrist või suisa vasakult tiivalt padukonservatiivse retoorikaga hääli võita või kuidas jätta kaasaegset muljet ajal, kui katoliku kirik ähvardab Zapatero valijaid põrgusse minekuga... Seni kuni populaarid ei suuda oma vaateid tänapàevaga kooskõlla viia ei ole neil ka lootust peaministri kohale pääseda.

Kuivõrd Hispaania kannatab sarnaselt muu ilmaga Ühendriikidest lahti pääsenud majanduslanguse all, siis on Zapaterol kahtlemata keeruline oma senist populaarsust hoida. Juba praegu suureneb töötus (suuresti ehitussektoris ja immigrantide hulgas) ning ka populaaride toetuse väikest tõusu taga olid langusest johtuvad hirmud. Zapatero omalt poolt on lubanud maksukärpeid ja suurendada investeeringuid infrastruktuuri. Maksude alandamine pidi seekord puudutama pigem tavakodanikke, mitte ühiskonna esidetsiili ja suuri firmasid, seega ròhuma pigem tarbijate usalduse taastamisele ning aitama suure laenukoormusega hakkama saada. Selge on ka see, et maksude kärpimine ettevõtetele vähendab võimalusi aidata riigi poolsete garantiidega tavainimesi rasketest aegadest üle. Samas valitsusel manööverdamisruumi on, sest eelarve on neil kenasti positiivne ning riigivõlg ei ole võrreldes teiste Euroopa riikidega eriti suur.

Väsinud ja tüdinud

2007-11-22T04:02:00.001+02:00

Kaks kuud on päris pikk aeg. Rohkem kui oleks võinud oodata tegelikult. Nüüd, päriselt puhanuna (paari päeva eest lõpetasin ühe raamatu tõlkimise, mis võttis enamuse mu ajast ja vaimujõust), on hää ka tagasi vaadata. Tegelt olen pisut tüdinenud. Tüdinenud sellest, et igaüks võib, saab ja tahab endale kuskile serverinurka laudadest poodiumi üles lüia ja siis sealt omaette tühjusse pasundada, mis parasjagu muret teeb. Täpsemalt, enamasti see poodiumiks ja kisendamiseks jääbki, ja siis veel, miks mina pean üks samasugune olema. Rumal eks, selle vastu on kaks hääd rohtu.

poodium maha võtta
hakata paremini kisendama

Nii et ma ei teagi, kumma arstimi kasuks peaksin otsustama. Alati on ka igasugused asendustegevused käe pärast, nii et võiksin näiteks poodiumi üle võõbata või siis mingisse muusse nurka lohistada. Teagi nüüd. Eks aeg annab arutust. Äkki iseenda kiuste räägin siin veel korra Itaalia pulmadest või paarist ja miljonist inimesest punalippude all Rooma tänavatel; või mõtlen midagi senistest postidest paremateks, et endal poleks häbi lugeda. Kes teab, ütelgu välja.

Tunne kodulinna

2007-09-30T07:12:00.001+03:00

Tunne kodulinna mõtlesin ja istusin varakult ratta selga. Sest kodust Leoncavallo kultuurivabrikuni on tagasihoidlikud 50 minutit. Autoga võib tegelikult rohkemgi olla, laupäeva öösel vähemasti. Aga autost ei olnud juttugi, mõned olid hirmsasti väsund ja kurnatud nädalast ja seal sees toimunud üritustest.

Mida minagi, iseenesest on rattaga tuuritada kõige parem. Nagu vanarahvas räägib: autoga TV, rattaga fotoaparaat, ja fotoaparaadi ma just äsja ostsin. Lihtsalt pisut tüütu on end pool tundi piki lennujaama lähist puujuurtest kõigutatud rada linna lohistada ja siis avastada, et teine pool tundi on veel ees.

Linna jõudnuna otsustasin mälukaarti silma ees hoides otsemat teed pidi lõigata. Siit ka sai mu hybris kiiresti karistatud, nagu pimestatult sõitsin mööda Milaanot edasi-tagasi. Kolmveerand tunnise otsa järel, tuttava bussi sabas saabusin ristmikule, mida kord olin juba näinud. Mis seal ikka, ega tegu pole mingi Tallinna sarnase külaga, et majade järgi jõuab otsustada, kus parasjagu ollakse. Nii et Leonkasse jõudsin mingi tunni pooleteise mõõdus hilinemisega, parajasti higisena ja puha. Polnud paha, arvestades et kontsert algas siiski kümme minutit hiljem.

Kontsert oli see eest viie tärnine. Nagu lubatud olid kohal: Esa - Milaano koduräppar, Assalti Frontali (wiki) - no comments, aastakümne kõige kõvem Itaalia grupp, Radio Onda Rossa lapsed ja puha, lõpuks aga mitte viimaks, Inoki, kes lõppude lõpuks alustas oma räpi teed, kuna tema isa kuulas Assalti Frontali:). Inoki on nüüd Bolognas ehk polekski niisama üles korjatud, kui poleks olnud tema hitti Il mio paese se ne frega, mis tõmbas piki Itaalia lippu joone meie ja nende vahel. Muidu on sellised kõhnad poisid, kõige nooremad ringis, samas oli neil ainuke naisterahvas kogu õhtuse kamba peale.
Assalti..., neid kuulan ma keskmiselt korra päevas, viimase plaadi viimistlus on lihtsalt nii kõva, möödunud ajas on neil ka teistmoodi lugusid olnud, psychedelic rocki isegi mängus jne. Lihtsalt tehke üks otsing Youtubes...
Ja Esa muidugi on sündinud õhtujutt, kelle "möla" ei vaibu hetkekski.

Mitte et mul oleks eriline armastus hip-hopi või räpi vastu. Olgem ausad, enamus kõlaritest plärisevast mölast on lihtsalt mingi arusaamatu ilatsemine suure raha suunas, mille kohta Inokil on täiesti kahepoolne arvamus. Aga kuna oli tegu suurte päris sotsiaalsete Itaalia mikriässadega, kes lubasid laval väikest collaborative battlet, noh ei saanud vahele jätta. Hästi tegin, sest need mehed on improvisatsiooni lainel ikka täiesti omaette teema, fuu kuklakarvad on siiamaani püsti. Igastahes tegid nad mitu tundi järjest möllu, täiesti tõsiselt, Assalti suutis isegi ühe loo püsti vedada nende immigrantide mälestuseks, kes tänaseks veevoogude all või CPT koonduslaagrites, ilma naljata, publik oli nutu äärel. Kui kõik lõpuks sai läbi, siis olin kui läbi klopitud.

Midagi, ajasin oma velole hääled ja tule sisse ning põrutasin minema. Mingi salakaval vihmapoiss oli kogu Milano pisikese veekilega katnud, nii et oma kaks korda lühema tee jooksul jõudsin konkreetselt kaks korda külje maha panna. Uskumatult lihtne, arvestades, et seda pole minuga siin kandis veel juhtunud. Õnneks järjepanu maandusin küljel, kus ei olnud pisikest kotti fotoka ja kahe õllega. Nii et praegu on aega ja kütust nutmata kõike seda kirja panna. Ning siis kui fotoka aku jälle täitub ka pilti teha, täna läks kogu aur erinevate võtete läbi proovimiseks lavalaudadel vehkijate üles püüdmiseks, ütleme et väga hästi välja ei tulnud, veel...

Järgmine kord see eest, me veel näitame kuidas luukas fotot teeb.

Shopping list

2007-09-30T06:10:00.001+03:00

Sain endale uue pereliikme. Sellise juraka ostsingi, tõsi pärispill on musta värvi. Päris tore, pilti teeb ja värki. Tegu on esimese junniga, mille olen hankinud tuliuuena ja otse (interneti)poest. Uhke värk, eks järgmine kord olen targem ja ostan second-hand fotoka. Või siis vähem seatöösturi kui Kodak jublaka, eksju. Siis kui esimese õppimisega olen ühele poole saanud

Ajalehtede inventuur

2007-09-20T15:30:00.001+03:00

Katu ja Tatsutahime tegid otsa lahti arutlustega Itaalia ajakirjandusest. Lai teema tòepoolest, arvestades, et erinevaid hààletorusid avaldatakse tosina kaupa, neid toetab ka usinalt valitsus (isegi nii usinalt, et Beppe Grillo lubas oma jàrgmise Vaffa-kampaania korraldada just ajakirjanduse finantseerimise vastu). Kuivòrd poliitikal on Itaalia igapàevases elus ja arvamises suurem roll kui ytleme nàiteks Eestis vòi isegi Inglismaal, siis on nende lugejate meelsust vòimalik arvamus-kylgede meelsuse jàrgi paika panna. Ysna ylevaatlikku jaotuse Tatsutahime juba avaldas, mida sooviks omalt poolt ja il Edicolante positsioonilt tàiendada.
Parteide ametlikud hààlekandjad:
Liberazione - Partito dello Rifondazione Comunista- partei liikmed, militante, osaliselt lihtsalt vasakpoolsed. Leht on tàiesti loetav, kuigi kipub àra unustama alternatiivseid vasakpoolseid liikumisi ning suhtub noisse teatava kriitilisusega.
l'Avanti - Partito Socialisti Italiani - olematu eesmàrgiga leht.
Il Reformista ja Europa - Partito Democratico (Margherita) - ainult partei funktsionààridele, Europa vahetevahel peab sònasòdu Liberazionega.
La Padania - nimi rààgib iseenda eest - Lega Nord. Umberto Bossi austajatele.
Secolo d'Italia - Alleanza Nazionale - radikaalsed parempoolsed (selline tavaline keskklassi fashisti ajaleht)
Kui keegi teab mònda veel vòib lisada, rohkem mina kioskist ei leia. Partei ajalehed on siiski suht vàikese lugejaskonnaga, Liberazione neist vòib-olla kòige suurem, ametlikku statistikat ei ole hetkel kàepàrast.

Yleriigilised ajalehed:
il manifesto - quotidiano comunista - loevad kòik need, kes Liberazionet ei loe:), iseseisev (kòlakate jàrgi ainuke sòltumatu ajaleht), juhitakse kooperatiivselt. Kòigi vasakpoolsete lemmik, pidevalt pankroti ààrel - tehke omad jàreldused.
L'Unita - quotidiano di Gramsci - kunagi kaunitel aegadel eksisteeris Partito Comunista Italiano, vot siis oli Unita kòige kòvem leht linnas;). Hiljem juhtisid Unita'd veel sellised poisid nagu d'Alema ja Veltroni (praegu suured demokraadid), siis jài Unita alla Repubblicale, siis tekkis seline hàmar moodustis nagu DemocraticidiSinistra. Sònaga tegu on vana ja auvààrt lehega, mida loevad tàna vanema ealised sotsialistid ja partisanid.
Repubblica - yks suurematest yleriigilistest lehtedest. Pisut left, umbes nagu El Pais Hispaanias, EPL vòib yhel pàeval areneda selle taoliseks, Corriere della Sera vastukaal. Toetab demokraate. Ysna tasakaalustatud, rohkem uudiseid vàhem newstainmenti. Langeb vahete vahel oma poliitiliste ambitsioonide ohvriks ja avaldab ka lollusi. Aga kòige loetavam igast tahes. Lugejaskond: kòik kes ei loe Corrieret, intelligentsem ja haritum rahvas.
Corriere della Sera - filogovernativa. See tähendab toetab enamasti valitsust, vähemalt niikaua kui see kasulik on. Lõpetas Berlusconi toetamise napilt enne valimisi. Mäletatavasti Berlusconi kaotas. Hiljuti lõpetas Prodi valitsuse toetamise... Lugejaskond on vist kõige suurem kogu Itaalias.
il Giornale - parempoolne häälekandja. Märkimisväärne on, et alates Prodi võimule tulekust on iga jumala päev avaldanud karikatuuri, kus poseerib Prodi ühes sirbi ja vasaraga.
Libero - parempoolne tige ajaleht. Nagu Postimees steroididel. On pidevalt tegevuses kommunistide vandenõude paljastamisega. Avaldab igasuguseid toredaid pamflette.
QN - siia kuuluvad erinevad ajalehed. Ka Tatsutahime poolt mainitud Nazione (mis on lõppude lõpuks Firenze ajaleht), meil Milaanos loetakse näiteks il Giornot.

Muudest ajalehtedest tuleb alla joonida Il Sole 24 Ore - Confindustria häälekandja, tugev majandusleht, mille kvaliteedini jõudmisel pole meie Äripäeval isegi mitte lootust ning Gazetta dello Sport - spordileht, mida kasvavalt ajakirjandusvaenulik noorsugu eelistab.
Lisaks ilmub nädalas ca 10 Kroonika sarnast sopakirja, on piisavalt lugejaid, kes ostavad kõiki erinevaid sopakirju selle asemel, et ajalehti osta. Pluss võiks meeles pidada, et 70% TG1 (suurim teleuudiste saade) vaatajatest ei loe ühtegi ajalehte.

Meie aja (blogi)kangelastest

2007-09-06T17:50:00.001+03:00

Meie kõigi poolt armastatud blogikangelase Jüri Saare kolumne võib viimasel ajal kohata Eesti Ekspressi @arvamuse veergudel. Nagu ikka iseloomustab tema tekste korralik eeltöö, kindel ja väljakujunenud arvamus ning iseäralik segu heasüdamlikust naiivsusest ja ülimast küünilisusest, võiks ütelda, et Jüri Saar on oxymoron Eesti liberaalsel mõttelaval.

Kirjatükk "Meie aja kangelane" hiilgaski just naiivsuse poolest. Saar on tegev äriinkubaatoris ja tema arutluskäik tavaliselt põhineb kahel väitel: ärimehed on innovatsiooni allikad ning et rikkus ei ole piiritletud väärtus, seda on võimalik juurde toota. Huvitaval kombel populariseerib ta aga liberaalseid vaateid, maailmapoliitikat, mis võitleb ekstensiivsete majanduspraktikate poolt kogu maailmas.

Vähe on loota intensiivseid lahendusi olukorras, kus on lihtsalt avada uus tehas Hiinas järgimata isegi minimaalseid üldinimlikke väärtusi, olukorras, kus inimkapitali hulk on piiramatu (2 miljardit inimest Hiinas ja Indias). See kurikuulus progress, mille vilju me iga päev maitseme, on loodud märkimisväärse osa maailmast hoidmisega Dickensi Inglismaa tasemel. Õnneks on piisavalt selgitustööd teinud ka hääd Eesti Ekspressi ajakirjanikud. Nimelt oli selle rinnale prõmmiva ja kõigile ärimeestele pühakustaatust nõutava pisiloo kõrvale seatud meenutused kuidas täpselt teenused muutuvad odavamaks tänu ärimeeste ennast unustavatele pingutustele - SMS laenu andes.

Küll aga pani mõtlema Saare erakordne küünilisus kahe nädala eest avaldatud "Shokeerivalt lihtne lahendus...". Shokeerivalt lihtne jah, kaks aastat pärast Katrina katastroofi on koduta, majutatud formaldehüüdist lehkavaisse kämpereisse, 95 000 inimest, New Orleansi ülesehitustöid iseloomustab: maksukärped ülirikastele (3,5 miljardit), kõrged riigipoolsed kulud (116 miljardit dollarit), millest enamus istub kinni bürokraatia rägastikus, madalad palgad immigrant-tööjõule, kaasamisest välja jäetud kohaliku elanikkonna tööpuudus, vaesemate linna-piirkondade unarusse jätmine. Vabariiklaste poliitika näib olevat igal sammul tõestada valitsuse saamatust ilmaelu juhtimisel, omamoodi valimislubaduse täitmine, kas pole. Õigupoolest on tuhanded ühendriikide valitsuse süül ja Katrina tuules põgenenud vaesed taaskord saavutanud oma endise rolli, nad on nähtamatud, eri osariikide vahel hajutatud ning kannatavad vaikides. Nende seljataga ei ole
lobby, mis maksumaksja rahast miljoni-villasid ehitaks.

Selliste üldiste teadmiste taustal tundub eriti võigas Saare ülivõrretes kirjutatud essee Ameerikas nähtu-kuuldu rakendamisest Eestis. Kust võtab ta nii optimistliku tooni, New York Times annab Katrina otsingu peale 5000 artiklit, paljud neist tõesti kriitilised, asjast huvitatutel on mõistlik lisainformatsiooni otsida ka Counterpunch.org artiklite seast.

Kas olekski imelik oodata, et autor tõemeeli soovitaks laiaulatuslikku ning adekvaatset programmi sundüürnike probleemi lahendamiseks. Küll aga kumab TINA-Jüri tekstist irvitus: sotsiaalse katastroofi korral tehkem nii nagu Ameerikas - jätame sajad surema, tuhanded ajame kodudest välja ja lõpuks korjame poliitilist profiiti tosinatele lahenduse
leidmisega.

Sõnaga, kui see ongi läbi mõeldud ja arukas parempoolne narratiiv, siis mina võin vabalt olla hüpervasakpoolne ;). Jüri vastu ei ole mul samas midagi. Paljulugenud inimene, kelle loogika omandatud ideloogia raamides on eksimatu, ning kellega ma mitmetes küsimustes nõustun, isegi kui probleemiasetus ning tähelepanu keskpunkt jätavad alatihti soovida. Toivo sarnaste paskvillimeistridega pole aga vist midagi peale hakata. Küll võiks teine kord kaks korda ette mõelda, kui paja ja katla tantsu alustada.

Pargilahingud làbi

2007-08-12T10:42:00.001+03:00

Juunis rààkisin avalikku ruumi taasavastavatest lòuna-ameeriklastest ja nende vastasseisust kohalike ja pressiga. Tàna loen Milano Repubblicast (vòrgus pole veel avaldatud, ehk homme), et suurem segadus on nyyd làbi.

Nimelt istusid ekuadorlaste ja itaallaste esindajad maha ning leppisid kokku: et ekuadorlased enam ei grilli vaid sòòvad, mis kodust kaasa vòetud, nii igaks tuleohu juhuks; piknikulised valisid enda seast yhe mehe/komando, kes òhtuks suurema ràmpsu kokku tassib; pudelite asemel juuakse òlut purkidest (et vàltida klaasikilde); ning mis vahest veel olulisem -

Milaano prygifirma AMSA vòttis niipalju aru pàhe, et tòi mòned konteinerid populaarsesse piknikupaika. Itaallased omalt poolt lubasid kràunumise ja vingumise àra jàtta ning edaspidi rahulikult sama parki koos teistega jagada.

Olgu see siis òpetuseks nendele, kes arvavad, et "hakkame sòbralikult elama" meetod ei toimi. Nagu nàiteks Corriere della Serale, kes vastavast syndmusest unustas kirjutada. Mis teha, àkki nende lugejad tòesti ei soovi lahendustest midagi kuulda.

Pino kuulutab Ekspressis ...

2007-08-10T13:29:00.001+03:00

... ja òigesti teeb

Nagu kaks tilka vett

2007-08-05T11:13:00.001+03:00

Inspiratsiooni sain Ekspressi ajaveebi Nashide ja "suure diktaatori" Chaplini vòrdlusest. Kòrvuti on siinkohal EOK ja Itaalia neofashistid Fiamma Tricolorest (kolmevàrvileek). Sarnase leegikese leiab ka Alleanza Nazionale (Isamaaliit) symboolikast. Mòlemad on Movimento Sociale Italiano jàreltulijad.

Battaglia: Ondarossa vs Radio Popolare

2007-06-25T19:18:00.000+03:00

Ondarossa vòidab Popolare mòlemad kòlarid kinni. Popolare on lihtsalt liiga vana stiili raadio. Seal on saated ja sehvid saatejuhid jms. Paljud kehitavad òlgu: masendav. Ondarossa seevastu on rodu uudiseid ja arvamusi segamini muusikaga. Fast-food left-wing. Kuulge, kui ma kuskil internetti kasutades raadio sisse lylitan, siis ma ei viitsi kyll mingit interviud poole pealt kuulama hakata. Vot. Eks ma siis kunagi muudan oma arvamust (kui mitme-tunnised itaalia keelsed jutusaated pàriselt ka arusaadavaks muutuvad) ja kustutan selle postituse àra. Vòi mààran kategooriaks "liivakasti" ning peidan àà.
Ahjaa. Kas ainult mulle tundub, et itaallastel on selline kàed maas austus hispaania keelse ja meelse muusika suhtes, mida siiamaani ainult enda juures olen màrganud. Lisaks Ladina-Ameerika kangelaslikule minevikule ja "Zapatero santo subito" hyydlausele lihtsalt valdav hàà meel vennasrahva yle. Vist kòik minu siinsed tuttavad on kunagi ja korduvalt làbi Hispaania sòitnud ja selle heaks kiitnud. Enne minu Itaaliasse tulemist vaatasid Hispaanias kohatud Itaalia pagulased mulle pika nàoga otsa: aga mida sa sealt Itaaliast otsid. Paljus, milles nad mind hoiatasid oli neil òigus, aga ikkagi.
Battaglia: Belpaese vs. España. Kes vòidab?

Tilgake tigedust igasse pàeva

2007-06-24T21:16:00.001+03:00

Viimaste pàevade ja siinsete postituste pààle pilku heites tekkis mul kysimus, miks ma siis nii tigedaks saan kogu aeg ja kas midagi lòbusat yldse ei synni. Kogu aeg tegelt ja hàsti palju yhe korraga, aga teisi asju synnib niimoodi vahel, et klaveri taha istudes on ikka kuri meel.

Vòtame eilse. Enne tòòle minekut tiirutasin rattaga Mecenate naabruses ringi ja mòtlesin omaette, et (enamasti) lòuna-ameeriklased on tagasi vallutanud pargid ja avalikud paigad. Hàsti teevad. Arvestades, et Milaanos ykskòik mida teha on siga-kallis ning pàriselt tòòd tegeval inimesel raha ei ole, et iga nàdalalòpp màgedesse ja Toskaanasse sòita, siis mitmed pargid on lòpuks ometi aruka kasutuse all. Idroscalos ntx on alati ohtralt pikniku pidajaid, kyllap ka Forlaninis, niisamuti nende case bianche man, mis via Salomonil.

OK, aga Corriere arvas teisiti. Nende arust on parkides anarhia, toimub lòuna-ameeriklaste invasioon (arvuks pakutakse 30 000 iga nàdalalòpp), banchetti luculliani, grill, òlu mis voolab jògedena. Kòige tipp Corriere rassistlikus vihahoos olla sitt, mis pàrast maha jààb (escrementi ovunque).

Isegi sotsioloogide ja arhitektide sònavòtud sealsamas (et pargid ongi selleks ette nàhtud, et seal kàia) austatud ajakirjanikku ei morjenda. Tarvis on ekstra politseinikute tiimi, kes kàiks parkides inimesi tyytamas.

Noh 29. aprillist on omajagu aega mòòdas, ja vahepeal tekkinud kampaania immigrantide vastu sai hàà hoo sisse eile. Sest, kui ma pàrast tòòpàeva lòppu sealtsamast Salomonilt làbi sòitsin, siis lugesin kokku politsei masinaid ca 8 pluss rodu mootorrattaid. Mòned seisid kiivrites keset tànavat ja pòrnitsesid gruppi lòuna-ameeriklasi. Paar tosinat meest seisis igavese kamba itaallaste ees ja màngisid oma nuiadega, rahulikult s.t. mòni sygas mune endal (ee.. rullis nuiaga mòòda reisi samal ajal alakeha ettepoole vàànates, mai teagi kuidas viisakas oleks ytelda), teine tonksis iseendale nuiaga vastu pead. Noh, selleks ajaks oli juba chill, lòuna-ameeriklased platsilt lahkunud.

Tàna làhen siis tòòle ja lòòn tànase Corriere lahti. Linki teile ei anna, sest Corriere lehekylg on imelik, osasi artikleid leiab teisi mitte. Igastahes. Milaano alajaotuse viimase lehe tagumises nurgas nàengi artiklit, mis seletab (alustades sellesama "òlu voolab ojadena etc etc etc" tiraadiga), et purjus ekuadorlased olla tylitanud vanamutti, kes neid liiga kaua pikka pilguga seiras... Nendesamuste ekuadorlaste (no ma tean, et ekuadorlased on sellised lyhikest tyypi ja pisut ilma kaelata, aga kuidas nyyd kogu ymbruskonnas Lòuna-Ameerikast ainult ekuadorlased sinna jòudsid...) versiooni mòistagi ei ole. Selle tagajàrjel toimus pargis ja jalkaplatsil sadade inimeste vaheline kàhmlus, mida saabusid lahutama 13 patrulli ning mis tòi kaasa kymneid klobituid (artikkel ei tàpsusta, kas klobitud làbi yksteise vòi politsei nahkkindas kàe).

Nonii, suurte kakluste tarvis on vaja, et mòlemal poolel oleks omajagu rahvast, loogish, "ekuadorlased" olid juba pargis olemas, kust kohast need itaallased niimoodi vàlja ilmusid pole aimugi. Secondo me korraldati pargis tshillivate immigrantide kallal lihtsalt pisuke progromm, selge, et immigrandid on ise syydi.

Ma tòesti ei imesta, et isegi need kaks miljonit koduabilist, kes siin nàljapajuki eest oma tòòandjate rassistliku vingumist peavad taluma on hakanud Itaaliast lahkuma.

Nagu alati: "Benvenuto nel Belpaese"

Edit 25.06
Corrierel oli siiski kuigi-palju òigus. Ka kohalikud (siiski valdavalt itaallased) toetavad versiooni, et vanamutt, kes làks mingit paarikest hurjutama stiilis barboni (hulgused), sai selletaolistest "vihjetest" tydinud lòuna-ameerika totsi kàest lihtsalt vastu kòrvu. Aga vanamutil oli ca. 10 poega, kes kòik sealsamas majades elasid. Kyllap sellesamas casa biancas, kus lòuna-ameeriklasedki. Jàrgnes juba midagi Naapoli stsenaariumi sarnast. (mia madre, mia madre, ja Benigni langetab pea ning vajub mòttesse [Johnny Stecchino]). àkki ei olnud progrommi. Jumal tànatud. Aga kohalikku pressi selle eest kyll tànada ei saa. Ega ka teleuudiseid, mis tegelevad peamiselt igapàevase tòestamisega kòikide immigrantide kuritegelikust olemusest. Vaffanculo ilCorriere

Eccolo pàkapikk!

2007-06-23T19:03:00.001+03:00

Moratti: "Milano è una città sporca

Nel presentare ieri il bilancio del suo primo anno da sindaco, Letizia Moratti non è riuscita a nascondere un certo disappunto perché Milano è ancora troppo sporca.
Eile kaotsi làinud pàkapikk ehk ajukààbik on lòpuks yles leitud. Pàrast aastast mitte halligi tegemist teatas armastatud linnapea, et muidu on kòik ok, ainult et "kònniteedel on kole palju paberit ja seintele on soditud".

Milano è magari un po sporca, ma perche il sindaco è una porca; kòik mis ma selle kohta ytelda oskan. Loodetavasti luuakse nyyd salapàrase Julgeoleku-pakti kàigus juurde toodud politseinikest graffiti-squad, kes mòòda ààrelinnu ringi lippab ja seintele kirjutab "Moratti, che culo".

Vòi siis sai Porta Ticinese ààres passivatel mentidel tyhja platsi valvamisest kòrini. Graffiti juures on veel selline pònev sisevaenlase moment. Kui mustlaste ja hiinlaste vastu vaenu òhutamise kàigus on vòimalik kòigile rahvavaenlastele nàpuga nàidata, siis òòsiti rongide vahel hiilivad teismelised on ju meie endi seas peidus.

Meenub Moratti viimane hiigelplaan kòigile lastevanematele narkotuvastus-teste tasuta jagada. Narko-ennetustòò asemel on igati hàà òpetada vanemaid oma laste jàrgi nuhkima.

Milaano on muidugi pisut ràpane linn. Kui palju tàpselt kantserogeene, mikrotolmu ja heitgaase siin lubatust rohkem on kysige linnapea vòi Beppe Grillo kàest. Kuigi linnapea vaevalt teile vastab. Igapàevase saastusega vòitlemine on teatavasti majandusele kahjulik. Oma asi, kui suveks ei suuda kuurorti sòita, oma asi kui linnas yyri ei jaksa maksta ja pead oma vana Fiatiga iga pàev tunde ummikus veetma, oma asi kui òiget ravi òigel ajal ei oska leida ja maksta ning oma asi, kui varakult kòrvad pea alla paned. Tingimusel, et oled òige itaallane, hiinlased ja mustlased panevad endale kòige pealt kumminuia pea peale.

500 politseinikku ja mitte yhtegi pàkapikku

2007-06-22T15:11:00.001+03:00

Nyyd me siis teame, miks madam Morattil (Milaano linnapeal) làks tarvis 500 politseinikku. Kesklinnas on Porta Ticinese juures suletud seni populaarne sammaskàik. Pòhjuseks: inimesed olla seal làrmanud. Sambad (ja kirik) on nyyd lindiga piiratud ja ala mòlemas otsas passivad politseinikud. òòpàev làbi ja nònda sygiseni. Kahel samal nurgal passival pubil on muidugi lòbu palju laiemalt. Làrmi on rohkem kui enne, aga vàhemasti maksab làrm €5 kann.

Teiseks algasid tavalised suvised òppused, mis paljudele linnas kangesti meeldivad. Romide ja sintide taga-ajamine, telkide lammutamine ja moepàrast nahutamine. Jàrjekordsesse laagrisse sadas sisse ports kullikandjaid, kes tulid lagedale saalomonliku otsusega: pooled said vòimaluse marssida uude ja pisut seaduslikumasse laagrisse. Ylejàànud perekondadel kàsti lihtsalt uttu tòmmata. Vahepeal asusid politseinikud usinalt telke-barakke laiali tòmbama. Lageda taeva alla jàànud romid mòtlesid tykk aega, kuidas neil sedakorda nii halvasti làks, lòpuks panid solvunult baraki-jàànustele ise tule otsa. Mendid tervitasid asjade arengut ròòmuhyyete ja rynnakuga. Kuna rangemat kàsku ylalt poolt polnud antud pààsesid romid sedakorda suuremate vigastusteta; mòned pòrutatud muidugi jàid lebama, aga haiglasse ei pidanud keegi minema.

Niipalju siis Milaano suvisest meelelahutusest...

Ah et jòuame Rooma niikuinii?

2007-06-10T11:19:00.001+03:00

Kui tulivihased "allumatud" eile Rooma jòudsid oli meeleavaldus juba alanud. Hommikul kella kuueks Stazione Centrale kohale marssinud Casa Loca ja Cantiere aktivistid leidsid eest lademes kiivritesse pakitud politseinikke ja mitte yhtegi rongi, mitte ainukest. S.t. ronge oli kyll, aga Trenitalial ei olnud kavaski pakkuda Itaalias protesti-vabaduse alla kuuluvat allahindlust.

- kuivòrd rahaline seis ei tohi olla mààrav pòhjus yldrahvuslikele meeleavaldustele pààsemiseks, siis sòidetakse tavaliselt symboolse piletiga. Mulle maksis nàiteks Bolognas kàik Cantierega vist 5€.

Vàhemasti Globalprojecti teate jàrgi kàis neil see perroonide vahel jooksmine ning pàti ja vòmmi màngimine mitu tundi. Sama nali kordus erinevate variatsioonidega Veneetsias, Padovas, Bolognas, Anconas, Napolis ja Firenzes. Enamasti rongid ikkagi anti, lòuna paiku vòi nii, mòned sòitsid siis bussiga. Selge, et mingit tegelikku pòhjust selle jooksutamise taga ei olnud peale lihtsalt kaigaste kodaratesse loopimist. Pàris riski puhul ju ronge ei antaks yldse, sellise "poole nokuga pissimine" ainult kergitab riske, ja noh, tynga tegemiseks inimesi tunde kinni pidada, on ikka puhas lollus.

Mis Roomas juhtus vòis nàha juba telekast. Marssis ja marssis see rongkàik, mingi hetk aeti kitsukesele platsile ja vàlja enam ei tahetud lasta. Ega sisse. Tunde politseiga maadelnud inimestele hakkas saama kyllalt. Tuli mis tulema pidi, karabinjeerid tòmbasid pisargaasi peale ja lendasid nuutidega peale. Sarnaselt Rostockiga hyppasid vàhem yhetoonilised tyybid kàps mustade ja siniste vahele, aga tegu oli juba tehtud. Tànastele esilehekylgedele sai noor Gagarin, kes jalad ees làbi panga akna lendab. Midagi hullemat ònneks ei juhtunud, karabinjeerid kyll rààgiva jàlle tosinatest haavatutest, aga eks seal ole rohkem tegu omaenda gaasist ehmatanud poistega (et yks viskab ballooni vàlja, teised hakkavad kysima, kes tegi, ja uus poiss, kelle kaela aetakse hakkab nutma, ongi haavatu). Muidu pole miskit ytelda, korrakaitsjad said korra hoidmisega hakkama, isegi kui enne tuli korratus ee... korraldada (mitu korda ma nyyd korda kordasin???)

Kui rampvàsinud "allumatud" (ca. 2000) òhtul Rooma rongijaama jòudsid, siis olid karabinjeerid kurivaimud seal jàlle ees, rongid aga olid kuhugi mujale suunatud. Ma figa, selle aja peale hakkaks vist mul endal ka sapikivid vàlja keema. Ei jàànud poistel tydrukutel muud yle kui maha istuda ja vaielda. Karabinjeerid vaielda ei tahtnud vaid lendasid hoopis kurikatega peale. Pàrast asi rahunes maha ja kuskil 1 paiku hommikul lasti lapsukesed rongi peale.

Tàpsemalt kuulen ma tàna òhtul, kui làheme Cantieresse brasiilia òhtusòògile. Viimati nàgin asjaosalisi reedel, kui me tàiesti juhuslikult sinna làksime vàikest napsu vòtma. Eks kutsuti meidki, aga siesta-tòòlised nagu me oleme, oli nàdalavahetus juba tòò alla maetud. Ainult, et kui ma lubasin, et kindlasti tuleme òhtustama koos nendega, vòi vàhemalt nendega, kes alles on (chi rimane), siis làksid neil nàod kyll pisut turri. Nojah, eks ma loen nad siis yle :)

Sbumballo

2007-05-19T19:02:00.001+03:00

Pidu, pidu. Suvi sai alguse Cascina Monluèst nagu alati. Ainukene vabaòhu koht Milaanos, kus inimesed ei vaheta oma frustratsiooni & raske raha eest kokteilide vastu. Ja pika "talve" lòpuks saab Centri Socialide vàisamisest ka kuidagi kòrini. Jalgratastega kàisime, nagu kyla simmanil vòi nii. Lòòtspilli asemel oli eriti noored ja vihased Brasiiliast. Tehti Capoeirat ja igast tralli. Tàna teeb tralli jàlle Eugenio Bennato, kelle grupp Taranta Power on siiani mu lemmik kogu itaalias veedetud ajast. Jalgratastega ringi vàntamisel on kahjuks kaks ebameeldivat kylge. Esiteks saab Milaanos rattaga lihtsalt surma, teiseks peab siis ka peost rattaga tagasi vàntama. Mina otsustasin eile mingit eestlast màngida ja saabusin òhetavate pòskede ja T-sàrgi vàel. Krt. Keskòòks ei olnud suvest midagi alles ja mina hyppasin jalalt jalale ning ryypasin rummi. Tagasiteel kirusin jòge ja Cristina jalgratast. Cristina ratas on àge antiikvelo, mis vàntab minu rattaga vòrreldes 7:1.

Mònikord saab koju ka kiiremini. Mòne pàeva eest naasin kesklinnast nagu kamikaze. Mitte midagi ei màleta, ainult niipalju, et korra oleks napilt vastu seina sòitnud. Sellepàrast màletan et nukid on katki :( Iseennast ei jòua àra kiruda. Kesse loll ronib nii sassis peaga ratta selga. Sassis peas on aga syydi myrgikokteil MasMasi restoranis Navigli kallastel.

Naviglisse seekord ei làinud mitte va frustratsiooni raske raha vastu vahetama vaid hoopis ilmakuulsat lendavat eestlast ihusilmaga nàgema. Nimelt sai Oudekki ònneks muuseumite vàisamisest niipalju aega, et teha vàike aperitiiv. Vàikesest aperitiivist sai n tundi vàltav istumine sealsamas MasMasis. Istumine, mis teoorias oli itaalia-inglise-eesti keelne, aga reaalsuses oli kaks vàga aktiivselt kàtega zestikuleerivat ja valjusti kònelevat eestlast ja kaks vàhe tagasihoidlikumat itaallast. Hah. Arvestades, et minust on saanud teatav eestlaste pelgur, oli see òhtu vààrt 10 punkti 8st.

Kogu yritus jòudis vàga làhedale ylikooli-aegsetele teatavaid vana-kreeka reegleid jàrgivale mudelile. Esiteks kirgastumine làbi vestluse ja napsi, siis saabub pimestumine ehk ate ning jàrgmisel pàeval juba inimlikkuse piiri kàtte nàitav pohmelus. Ainult, et seekord aitas kaasa kòrtsis segatav myrgikokteil MaiTai. Arusaadav, et on selline kange naps, aga seekord oli seda tugevatud pisut arseenikuga. Lubatud pohmeluse asemel leidsime koos Cristinaga end vòitlemas tundmatu kòhugripi sarnase koletisega. Kyllap oleks aidanud iseenda soovituse jàrgimine: àra sòò marju kokteili seest. Kysige Vahtramàe Emili kàest kui ei usu.

Ah mis seal ikka, kes jàrgmisena peaks siit Milaanost làbi astuma ja minuga kokku saama, sel MasMasi ja MaiTaid karta pole vaja:)

Taaskord Bengodist

2007-05-13T16:04:00.000+03:00

Maso rispose che le più si trovavano in Berlinzone, terra de' Baschi, in una contrada che si chiamava Bengodi, nella quale si legano le vigne con le salsicce, e avevasi un'oca a denaio e un papero giunta, ed eravi una montagna tutta di formaggio parmigiano grattugiato, sopra la quale stavan genti che niuna altra cosa facevan che far maccheroni e raviuoli, e cuocergli in brodo di capponi, e poi gli gittavan quindi giù, e chi più ne pigliava più se n'aveva; e ivi presso correva un fiumicel di vernaccia, della migliore che mai si bevve, senza avervi entro gocciol d'acqua.
Giovanni Boccaccio - Decameron; Ottava giornata; Novella Terza

Otsisin Bengodi juuri ning avastasin, et Tagurpidi-Antsla asemel on tegu hoopis Lollide Maaga. Varaseim viide, mis õnnestus leida on ülal tsiteeritud. Ehk siis tegu on maaga, kus mäed on tehtud juustust ja inimesed tegelevad raviolide vorpimisega. Võib tekitada segadust eristada Paese di Bengodi Paese di Cuccagnast. Mõlemad on rikkad ja eriskummalised. Mah, mulle meeldis müütiline kolmanda maailma versioon pisut rohkem. Ahjaa, Bengodil on ka oma uudiste-lehekülg: bengodi.org aga seal on päris tavalised uudised. Kui keegi teab allikat Bengodi fiktiivsetele juttudele, võite vabalt kommentaaris viidata.
Edit: Kas selles pagana bloggeris on yldse vòimalik fonti òigeks ajada??? $$£"%"%&%/

Bengodi Padana

2007-05-12T18:09:00.001+03:00

Kinos tehti üleeile teatrit. Ehk siis kohale söitis teatritrupp rääkimaks, mis meie kaunis lennujaamas juhtus 8.oktoobril 2001. (liiklusönnetus kahe lennuki vahel, mis töi kaasa 118 ohvrit).

Linate lennujaam on jah haruldane kesklinlik nähtus Euroopa lennuruumis; kesklinlikum nii Ülemistest kui Raadist, ainuke vördlus tuleb meelde Gibraltarilt, kus lennujaam täidab ka riigipiiri rolli. Borromeolased arusaadavalt armastavad lennukeid ja lennuliiklust. Sest Borromeost jääb Linate lennujaam pisut välja. Linates ja San Donatos (kaks meie ja lennujaamaga naabrevat punkti Milaano mitte-Eukleidlikul maastikul) oldakse vist vähem-rahul konstantselt üle pea vuhisevate jurakataega, lastel on kätevärin juba hällist kaasas ning vanurid vödistavad keppi ilma Parkinsonita. Päris-Borromeolased seevastu söidavad lennuraja äärde löunapausi vötma, plane-spottereid spotin mina igapäev tööle ja koju vändates. Tänu kellegi surematule plaanile asuvad lennuraja alguses veel aiamaad, kus röömsalt kardulast ja mugulast maha pannakse; teivaste otsa on aga heisatud Itaalia riigi ning tähtsamad jalgpalliklubide lipud. Haruldane vöimalus reklaamida oma fänlust vöi viimast ilmakarikavöitu külalistele enne kui nad lennukist maha saavad. Nii et ei olnud eriti üllatunud kohaliku kino/kultuurimaja kavast lennujaama teemalist teatritükki leides. Minu arust näitab kohalik kino ainult "Terminali" ja tele-seriaali "Lost".

Etendus maalis pisut kurvema pildi. Inimestest, kel mötetes hägu ja silme ees udu, kes ei saa ega suuda aru saada, mis pärisilmas toimub. Ja kliimast, mis Pöhja Itaalias valitseb.
Juhuslik arv päevi aastast on Milaano kiirteede alla maetud valgasustus ja nendel samadel kiirteedel hinge vaakuv konstantne liiklusummik hoopis suurema ja vöimsama stiihia - nebbia padana - vöimuses. Seda kogu Pöhja-Itaaliat ajuti valdavat udu on näinud vist köik, kes lühemat-pikemat aega Pöhjas elanud. Mina täpselt ei tea, kas möjuvöimsam on selle udu tihedus (nähtavus ca 80m) vöi ulatus (idast läände, pöhjast-löunasse X km2). Kuuldavasti pannakse seda udu ka purki (ühes benseeni ja suduga - ainuke laialdaselt kätte saadav ja tarbitav loodusresurss Milaanos) ning müüakse koduigatsuse all kannatavatele pöhja-itaallastele.
Aga eks uduga maadle teisedki lennujaamad, Gibraltari oma näiteks. Aga Linates on abiks iganenud tehnika juhtimistornis, mittetöötavad ristmikud (foorid näitavad punast ja rohelist korraga) ning puuduv radar. Uskuge vöi mitte, aga maapinnal liiklevate lennukite jälgimiseks vajalik radar oli möned head aasta jutti välja vahetamisel; önnetuse ajal oli radar küll töökorras, aga puudus tarkvara; niisama radarilt vaadata, kuhu lennukid parajasti end ruleerinud on... lennujuhid ei taibanud. Ning pimesi rääkivad lennujuhid juhatasid sama pimesi ukerdavaid lennukeid lennuraja "Principale", ruleerimisraja "Principale" ja peaplatsi "Principale" vahel. 8. oktoobril sattusid kaks lennukit sama "Principale" erinevatesse otstesse ja...

Tükk oli monoloog segamini lavakoomikast ja dokumentaalist. Et pääseda paratamatu melodraama (ohvrite omaksete meenutused etc) liigsest domineerimisest, rajati tükk Itaalia Tagurpidi-Antsla - Bengodi - ning päris-Itaalia poolustele. Bengodi on selline müütiline Himaalaja ja Löuna-Ameerika vahepeal asuv paik, kus ainuke liiklusmärk on "Parkimise keeld" lennujaama ees ning valgusfoor näitab sarnaselt Linatele korraga rohelist ja punast.
Muljet avaldas, kuidas mitmest kitsaskohast hoolimata etendus kordagi ämbrisse ei astunud. Et traagilist sündmust kohatult koomiliseks ei naerdud. Vöi üksi mitme eest könelev näitleja lava suutis ääreni täita. Isegi omaksete kirjad ei muutnud piinlikuks. Kui siis pisut melodraamat, aga nagu Cristina tabalt ütles: see tükk annab hääle köigile neile omaksetele, kel tegelikult ei ole mingit sönaöigust antud. Muidugi on moodustatud komitee, kes vöitleb turvalisema lennuliikluse eest. Mis on Itaalia aktiivset ühiskonda arvestades oodatav. Aga kohtuistungid käivad siiamaani ilma tulemusi andmata; järgmine on plaanitud tuleva aasta veebruariks! Mis siinse kohtusüsteemi juures väga ei üllata. Selline visadus ja tahe oma sönumit levitada ka 6 aastat hiljem, vöime kampa lüüa noore teatrirühmitusega, kes omakorda on vöimelised kirjutama terava tüki ning seda veelgi paremini ette kandma. Vot see teeb meele heaks.

Tõde tänavalt.

2007-04-29T09:49:00.000+03:00

Seoses tööga tekib inimestele igast imelikke juhututtavaid. Ülemused näiteks. Minu boss on juhtumisi ka semu ja vaidluses oponendi eest. Tema noored (36) vihased vaated kõiguvad kuskil berlusconismo ja qualunchismo (kogu poliitika on üks räpane asi) vahepeal, nii et enamuses itaalia “küsimustes” jääme krooniliselt eriarvamustele.

Reede pärastlõunal aga arenes meie vahel minu üllatuseks vestlus umbes niimoodi:
Mina sisenen kioskisse, kus M parajasti RAI uudistelehelt Eesti sündmusi jälgis ning küsis mu käest:
«Saan õigesti aru, et tegu on II MS monumendiga? Langenutele? Püstitatud kohe pärast sõda ? »
«Jah»
«Eee, nii päris hästi ei saa, kui monument on juba püsti pandud, siis ei anna seda enam ära viia»
Mis jääb mul üle kui käsi laiutada.
«Aga see läheb korda ainult venelastele, sest eestlased ei pea venelasi vabastajataks?»
«Jah»
« Tänavatel on ainult venelased ? Ja nad tulid tänavale, sest monument viidi valitsuse otsusega ära? »
«Jah »
«Ja eestlased on selle peale tigedad, venelased veel tigedamad ja eestlased omakorda...»
«Jah »
«Niimoodi sünnitatakse jah rassismi. »

Või noh, umbes nii see vestlus meil käis, tema vangutas pead ja mina vaatasin põrandale, nagu oleks osa Eesti valitsuse lollusest ka minu õlgadele jäetud.
Ja see sündis enne veel kui ma jõudsin M-le üle anda minu enda, kahtlemata kallutatud versiooni Tallinnas sündinust. Võib-olla ma polekski suutnud teda oma versiooniga nii hõlpsasti veenda, sest ma ise ei olekski nii deklaratiivsete ja selgete lausete peale tulnud.
Veel ei ole jõudnud talle ütelda, et Eestis värvatakse raevunud tavakodanikke politsei abijõududesse, et pealiiniga vastu minevad sõnavõtud a)lõhestavad Eesti rahvast (Ojuland) b)külvavad segadust ja ässitavad kuritegudele (Ilves).
Ei tea kas maksab. Distantsil vaatamise asi, saate aru, M mõistis Eestis toimuvat, sest ta ise ei ole Eestist, sarnased Itaalia sündmused tekitaksid hoopis teistsuguse reaktsiooni. Aga need minu poolt välja ütlemata sündmused võiksid tekitada juba tugevama ja võõristavama reaktsiooni. Et Eesti vajub demokraatiast sujuvalt paremale. Mis äkki ei ole õige. Ma loodan…

Chiudere CpT, se non ora quando? Bologna 3.03

2007-03-09T15:13:00.000+02:00

Bologna meeleavalduse taustast pisut:

Paljude muude toredate lubaduste seas, mille auväärt Prodi võimule saanuna hoobilt unustas, oli immigrantide koonduslaagrite ära kaotamine. Centri di Permanenza Temporanea on vanglad, kus hoitakse neid immigrante, keda ootab riigist välja saatmine. Need keskused ei ole muidugi Itaalia välja mõeldud vaid kuuluvad Schengeni lepete tumedamasse poolde. Laagreid koordineeriv Turco-Napolitano seadus käib käsikäes kurikuulsa Bossi-Fini immigratsiooni-seadusega 2002. aastast (nimetatud kahe neo-fashistliku ministri järgi, kes Berlusconi valitsuses selle seadusega hakkama said). Bossi-Fini seadus omakorda seob immigrantide Itaalias elamise nende tööga. S.t. kui immigrant töö kaotab, jääb ta varsti ilma ka elamisloast ja kui ta ise kodumaale tagasi ei lähe, siis ootab teda rong laagrisse ja lõpuks deporteerimine. Taoline seadus peatab pead ja rahustab ühtmoodi parempoolset valijat, kellele mingid võõrad lõustad niikuinii ei meeldi, ja toetab tööandjaid, kel vähem probleeme immigrantide kottimisega: nood ei julge väljasaatmise ohus piiksugi teha. Ühesõnaga seadus, mis kindlalt ka Eestis suure hurraaga vastu võetaks.

Kõigi nende toredate seaduste (ja nende täideviimise) vastu korraldas viimasel laupäeval meeleavalduse Bologna Centro Sociale TpO (Teatro Polivalente Occupato). Ya Basta (Centri Sociali liikumisi koordineeriv organisatsioon) korraldas transpordi Milaanost, Torinost, Marchest aga isegi Napolist ja Barist (vaesed barilased istusid juba reede õhtul kell 1.30 bussi peale), otse loomulikult olid kohal aktivistid Kirde-Itaaliast: Ya Basta keskus (ja nende boss Casarini) asub Venetos.

Kuna Centri Sociali liitlased istuvad parlamendis ja viimasel ajal on lõhe nende vahel aina kasvanud, siis jäi toetus teistelt organisatsioonidelt (parteid ja ametiühingud) oodatult napiks (loe: null). Samuti vaikis ajakirjandus, Repubblicas ilmus paar pala nende Bologna lisas ja vaid Manifesto suutis avaldada eraldi lehekülje laupäevases numbris. Pärast meeleavaldust oli Berlusconi meedia ütlemata õnnelik, sest sai Bologna meeleavalduse panna samasse patta Kopenhaagenis samal ajal toimunud rahutustega.

TpO teatas algusest peale, et nemad mingist politsei keelutsoonist Bologna CpT (via Mattei) ümber ei kavatse lugu pidada ja lootsid politseikordonist kohale tulnud 10 000 manifestandiga lihtsalt läbi rammida. Eks see oli ka üks põhjusi, miks teisi liikumisi nii vähe samasse paati hüppas. Kuigi üldiselt on jõuga vangide vabastamine üks tore ja romantiline mõte, ei soovi inimesed kumminuiadega vastu päid-jalgu saada ning hiljem kohtus mingit näidisprotsessi oodata. 10 000 manifestandist oli die-hard võitlejaid õnneks või kahjuks piisavalt vähe, et suurem möll lahti oleks läinud, aga kõigest täpsemalt järgmises loos.

kiirem kui eile

2007-03-06T23:11:00.000+02:00

Tàpselt siis, kui mul oli kavas korralik ylevaade anda laupàeval Bolognas toimunust, hakkasid kòik telefonid helisema. Lisaks oma pisemale igapàevasele tòòle pean veel mònisada lehekylge edasipyydlikku noorkirjanikku eriti ruttu làbi lappama ja mingi asjaloo ylehomseks kokku panema. Jne. jne. Vahepeal vòite pilgu peale visata, mis toimus Bologna corteo eesotsas, kui nad meid ootavatele politseinikele otsa kòndisid.
Mis enne ja pàrast sai... àkki jòuan homme ylehomme yles riputada.

Valimiste koha pealt mul eriti kommentaare pole, sest nyyd olen neljaks aastaks hààletu. Aga jàrgmiste valimiste kohta vòin ette meelde tuletada, et Prodi "vasak"-tsentristlik valitsus tuli vòimule itaalia emigrantide hààlte toel... Osa eestimaises blogosfààrist kavatseb aga kohvreid pakkima hakata. Tjah.
Minu làhipàevade hààl làheb hoopis yhemeheyritusele Kannibal Elektor ja vàrskele hitile "Mu Isamaa".

Emigrantide test

2007-02-25T13:57:00.000+02:00

Tänu Oudekkile tean, et Pullerits on koostanud kahtlase testi emigrantide patriootluse mõõtmiseks. Et on pühapäev ja vaikne, siis võtsin aega läbi lapata.

1. Jalgpall. –
Ei Eesti koondist ega klubijalgpalli ei jälgi :( Ja välismaal olemine pole seda kuidagi muutnud. Ja teleritega kõrtsidest hoian eemale. Suvel muidugi MM oli kohustuslik, sest ee elan Itaalias ja arvake kes võitis :) üldrahvaliku üritusena käiks siis valepatriootluse või “põõsa-itaallaseks” olemise alla, aga tegelikkuses oli lihtsalt lahe miljonit juubeldavat itaallast Milaano kesklinnas hommikuni jälgida.

2. Mentaliteet. –
Eestlased on mulle sama südamelähedased, kui iga teine rahvus. Sõbrad valitakse igal pool ühiste tunnuste põhjal. Aga mujal juletakse ka nimetada asju nende õigemate nimedega, kartmata süüdistusi reetmises või vale ajastu taga igatsemises, olgu siis tulemid kuidas nad on. DELFI & EPL kommentaarium on endiselt parimad ravimid koduigatsuse vastu.

3. Patriootlik härdus. –
Ummm, vot presidendi kõne mul küll mingeid erilisi tundeid ei tekitanud. Kuna ma ise olen vahel krooniline puterdaja, siis ma ei hakkagi rääkima diktsioonist, mis on vist Eesti presidenditooli pärandatav element, umbes nagu Kadrioru koduloomad. Aga kuulata “tõelist” sots-demokraati rääkimas, et tõmmake aga oma püksirihma koomale edasi ja ärge soovime enam palka, pigem hoidke kokku ikka nendega, kelle vöömõõt on 15 aasta jooksul geomeetrilises astmes paisunud, ja siis veel konservatiivse üliõpilasliikumise õhutamine. Mah. Kuna ma kahjuks Rooma sõita ei jõua ega jäksa, siis olen nüüd 4 aastat hääletu ja kritiseerimiseks õigus puudub :p nii et see siis jääb minu viimaseks kommentaariks sellel teemal.

4. Toit. +
Noh toitu saab muidugi ise teha ja enamus meie rahvusroogadest (kapsad ja siberi pelmeenid) on ju vene poodides üle Euroopa kätte saadavad. Kartuleid läheb kindlalt rohkem, kui päriselanikel, aga lemmikroog, mida vaaritan on ikkagi paella.

5. Haridus +
Pole kunagi arvanud, et Eestis mingid tainapead koolis käiks. Ja 50% ulatuses tasuta kõrgharidus on tore asi, kui kauemaks jätkuks. Itaallaste koha pealt võin vaid öelda, et ülikool on siin midagi hoopis teist: ranget tuupimist vana süsteemi järgi ikka hiigel-koguses, aga see-eest ka sügavamaid teadmisi palju rohkem. Ma ei julge ütelda, et Eestis süvitsi minek nüüd hobi või magistrikraadi eripära oleks, aga respekti itaallastele jätkub.

6. Bürokraatia +
Palju on teist jah. Ja Eestist ei mäleta sarnast transvaali. Aga samas pole ka Eestis välismaalasena elanud. Kuidas näeb välja tööloa taotlemine mitte-EL kodanikul? Mäletan veel kurbi Erasmuse tudengeid, kellelt Eesti Post üritas kasseerida saadetise väärtuse jagu makse. Kviitungil oli nimelt kirjas, kui palju saadetis umbkaudu maksab (laptop), kindlustuse ja kaotsimineku jms tarvis, aga Post otsustas, et rikas välismaa tudeng peaks selle raha hoopis lapaka kättesaamiseks välja köhima. Aga ehk on see selline üksik juhus.

7. Kohalike virvenduste teemast
ma päris hästi aru ei saanud ega oska plussi ega miinust panna. Noh muidugi õpib ära, mis on oluline, mis mitte, aga sellest võiks nagu kodus elades ka aru saada. Ja et ajakirjanduse/poliitika eripära on väikestest ja ebaolulistest elementidest teha suursündmusi, et ei jääks aega ega jõudu olulistemast rääkida. Eesti lehti väga ei viitsi lugeda ka (Sirpi ainult ja pisut EE/EPL), selsamal põhjusel ja välisriikide uudiseid kõlbab lugeda ainult välisriikide lehtedest.

8. Aated ja Illusioonid –
Sellevõrra oli ju kergem tolmu taldadelt pühkida, et illusioone jäi napiks. Ja üle puuriida (nagu Oudekki väga tabavalt ütles) piiludes ei tule nad tagasi ka. Sellised asjad üksipäini ei tugevne, mis on ka peamine nõrk koht Pulleritsu testis: käsitleb ainult väga individuaalseid momente emigrandi elus (noh presidendi vastuvõtt ei ole just parim kollektiivse elamuse tunnus) ja unustab töö ja sotsiaalsed suhted. Sõbrad, poliitilised liikumised, keskused kus inimestega kohtuda. Viimase kahe osas on Eestis kuidagi eriti kurb seis. Ja nende küsimuste puudumise eest saab test/minu vastused ekstra miinuse.

Kokku siis -5/+3 pluss ebamäärane vastus. Ju siis mullegi, nagu Pullerits bravuurikalt teatas, kulub ära pikem välismaal viibimine. Head aastapäeva takkajärgi sellegi poolest:)

Jonnipunn Prodi

2007-02-23T10:36:00.000+02:00

Jonnipunn. Pehmed äravõetavad rõngad. Värvid võivad erineda karbil näidatust. Prodi tõuseb nagu nukk ja rõngad on ta endal maha ajanud. Enne valimisi võib-olla tõesti meenutas kirjut kana, kes tibusid valitsuse poole kloksub; rahumeelset Telepoissi, aga nüüd viskas poksikindad nurka ja hakkas raudkangiga valitsust tegema.

9 (16) parteilist valitsuskoalitsiooni juhtima tundub ta olevat eriti võimetu, minu meelest puudub tal igasugune kompromissimeel. Siiamaani on patsifismi ja inim-sòbraliku poliitika mandaadi saanud valitsus pakkunud ühtainsat kommi valijatele ja vasakmeelsematele partnereile: umbmäärast gay-õiguste reguleerimist. Mis ausalt öeldes ei maksa midagi peale pappide hingerahu ja aitab väheseid (neid kelle õiguseid siis reguleeritakse).

Mina ootasin, et parlamendis jääb kaeviku-sõda sinistra radicale ja Prodi mustakuue-meeste vahel pikemalt venima. Sest mingist kompromiss-lahendusest (ntx. ok afganistaanile, kui seal juba ollakse, aga ei Vicenzale) näha ei olnud. Aga Prodi otsustas Gordioni köie ühe raksuga läbi raiuda. Kuidas siis luuakse uut valitsust? Inimesed jäävad samaks, ainult et nüüd on Prodi see, kes dikteerib, keelab käseb poob ja laseb. 12 punkti tingimusi, ilma milleta Jonnipunn edasi valitseda ei taha, määravad ühepoolselt välispoliitika (jääb samaks, mis Berlusconi), nurjavad torino aktivistide töö TAVi asjus (sama mis Berlusconi) ja ütlevad ühemõtteliselt, et viimane sõna jääb alati peaministrile.

Ministro della solidarietà Paolo Ferrara vaid nentis kurvalt, et olulistest asjadest uus leping ei kõnele, ei sõnagi lühiajalistest lepingutest, vaesuse vastu võitlemisest etc. Sinistra radicale ongi juba kõrvad ludusse tõmmanud, sest Berlusconit ei taha tagasi keegi. Rohelised andsid alla kiirrongi ja punased USA poliitika toetamise asjus. Ning Jonnipunn on saanud mitu kärbest ühe hoobiga: valitsus püsib ilma parempoolsete kristlike demokraatide kaasamiseta, aga ühtegi lubadust enam täitma ei pea; pluss põnts vasakpartnerite usaldusväärsusele valijate silmis. Loomulik jätk Vicenza eelsele psühholoogisele sõjale ja terrorile, millega alustati Rifondazione ja valijate vahele kiilu tagumist.

Meedia muidugi keeb, koordineeritud rünnak kogu vasaktiiva pihta, aga valijad küsivad nagu alati: kas sellist Itaaliat/valitsust/Usa&Vatikani sabarakkude karja me siis tahtsime.

Repubblica (IT)
l'Unita (IT)
Corriere (IT)ja nende kommentaar Rifondazione toetajatest
Reuters
El Pais (ES)
l'Humanité (FR)
BBC

Don Camillo

2007-02-11T21:37:00.000+02:00

Kes soovib paremini mõista Itaalia igapäevast draamat, võiks pilgu peale visata 1951. aasta filmile “Don Camillo”: lugu preestrist, kes peab oma karja ja küla jagama kommunistist linnapea Pepponega. Jalgpallivägivald ja kohtunike äraostmine (cf. calciopolis); Romeo ja Juliet, keda ei preester ega linnapea taha paari panna (cf. Pacs); ja muidugi katoliiklased vs. kommunistid, streigid etc. Kuigi tinglik aasta on 1946, jääb filmi vaadates mulje, et tegu on RAI 1 uudistega.

Ühtemoodi populaarsed olid don Camillost vändatud filmid (kokku 6) ja stsenaariumitele aluseks olnud tekstid Guareschi sulest. Viimane oli tuline monarhist ja hiljem kristlik demokraat, kes kirjutas, joonistas ja andis välja satiirilist ajalehte “Candido”, ning sai kuulsaks väitega, et kommuniste eristab tavalistest inimestest kolmas ninasõõre – sealt kaudu väljub aju ja sisenevad parteidirektiivid.

Väikeses Brescello kommuunis (Emilia-Romagna, alam-Padania) asetleidvad sündmused, selle elanikud ühes don Camillo ja Pepponega on aga kirjeldatud ütlemata soojalt ja inimlikult. Kõik mõistagi räägivad väga valju häälega ja ägedalt zestikuleerides, viimaseks argumendiks sageli rusikad (don Camillo saab kuulsaks laadakaklusega, kus üksipäini taob üles 15 talumeest ja nagu muuhulgas loobib paksudest plankudest pidulaudu), aga lõppkokkuvõttes on kõik sama asja eest väljas, omavaheline kisklemine ei tulene mitte vihapidamisest vaid sõja- ja revolutsiooni-järgsest olukorrast, kus ühed vanamoodi ei saa ja teised uutmoodi ei taha. Ja preester ning linnapea paistavad omavahelist konflikti igati nautivat, nemad teisiti enam ei oska, ning kui pärast järjekordset kaklust don Camillo teise Itaalia otsa pagendatakse, siis teda pasunakooriga ära saatma tulnud linnapea lubab, et teeb uuele preestrile ruttu tuule alla, nii et Kirikul ei jää muud üle, kui Camillo tagasi tuua.

Kuigi draama näikse tänapäevane ja samu momente võib iga päev lehtedest lugeda, on tänane Itaalia tükimaad sallimatum. Erinevalt Guareschi tegelastest ei ole midagi naljakat ei Berlusconis ega Bossis. Ja hoolimata kommunistide näilisest valimisvõidust on il Professore valitsus end tõestanud valijate soove järjekindlalt ignoreerib. Sarnaselt on käinud Emilia-Romagna ühe tähtsama linna Bologna käsi. Linnapeaks valitud Cofferati, varem tuntud kui vasakpoolne radikaal ja ametiühingutegelane on osutunud opositsioonist konservatiivsemaks. Jalgpalliski ei anna enam kaasa elada koos a.s.Roma kunagiste legendaarsete fànnidega Curva Sud'is: enamuses on lòunatiiva yle vòtnud fashistid, eristamatud pòhjakaares istuvatest Lazio fànnidest

Täiesti on puudu don Camillo esimesest filmist politsei. Itaalia politseil on poliitiliste vaadete ja vägivalla-lembuse poolest vähe vahet paremäärmuslike jalgpalli-huligaanidega. Nii et viimaseid sündmusi Catanias jälgides kippus mulle kallale väike-kodanlik parastamine: las pada kakleb katlaga. Ei taha hästi uskuda Oudekkit, et tegu on publiku ette valmistamisega Vicenza manifestatsiooni ajaks, sest rahulike ja vähem rahulike manifesteerijate tagumisega saavad nad hakkama ilma igasuguse ette-valmistuseta; kõik on sellega harjunud, kahjuks. Mis muidugi ei tähenda, et minemata jääks, vastupidi. Kõik, kel võimalust ja tahtmist on: kohtume 17. veebruaril Vicenzas.

Linnavàrav lukku pandud, lukuvòti katki murtud

2007-02-05T17:25:00.000+02:00

Alates esimesest veebruarist on meie liikumised Milaanos kergelt piiratud. Nimelt otsustasid targad linnaemad, et yldise tossu ja suitsu vàhendamiseks keelatakse vanematel autodel (neid nimetatakse euro-uno & euro-zero) linnas 8-20 liikumine àra. Mis esimesel silmapilgul ei tundugi nii loll idee, sest Milaano sudu on yks hullemaid ja needsamad vanad autod panustavad sellest sudust umbkaudu poole.

Ainult et... Cristina isa auto sòidab metaaniga ja heitgaasid on pea olematud. Aga kuna masin on vana, siis ta kuulub euro 0 klassi. Vòtab vanduma. Metaaniga sòitvaid autosid on Itaalias lademes, neist lihtsalt ei kuule palju, sest kytus on odav ja kulub vàhe. Igamees vòib oma auto lasta pisut ymber ehitada, ainult et pagasiruumile tuleb hyvasti ytelda ja parkimismajadesse sisse ei lasta. Igaks juhuks jààb bensiini-osa samuti alles, sest mònikord ei jòua òigel ajal metaani-tanklasse (mis on tavaliselelt kuhugi àra peidetud ja neid leiab ainult tankla-atlases nàpuga jàrge vedades) ja siis vòib rahulikult bensiiniga edasi loristada.

Miks metaanile reklaami ei tehta ja miks tanklaid napib on eraldi teema, millel sòna vòtvad itaallased (peam. metaaniga sòitvate autode omanikud) làhevad kurjaks ja kipuvad sylitama. Vastus on lihtne ja loogiline: kuna on niipalju odavam, siis bensiini-àril làheks lihtsalt halvasti, kui kòik metaaniga sòidaksid.

Kuna meie autol on see bensiini-jàànuk (nagu pimesool vòi sabakont) man, siis ei saa ju usaldada, et inimene tegelikult ka metaaniga sòidaks. Loogiline, et autojuht soovib viis korda rohkem maksta ja panustada yldisesse sudu loomisse. Nii et nyyd uurime iga pàev linnakaarti, kuhu saab sòita ja kuhu mitte. San Donato, kus viimane metroo peatub, ònneks saab ja metrood me enamasti kasutame niikuinii. Ja pàrast kella kaheksat saab kòrtsi ka sòita. Aga ma mòtlen siiamaani, mida me siis eale hakkaksime, kui me pàris linnas sees elaksime... Igapàev liikumiskeeld 12 tundi, o sellist nalja vist ei ole II ilmasòjast saadik kuuldud.

Nagu vòiski arvata pani sòidukeeld (ònneks ajutine) pòntsu vàikestele firmadele, kes inimestele nànni koju kàtte toovad ja vaesematele linnakodanikele. Milaano yyrihindu arvestades vaesed vist ònneks linnas sees ei ela. Aga nagu ma ytlesin, sudu on tòesti hull ja midagi peaks sellega ette vòtma. Selle peale, et yhistransporti vòi jalgrattasòidu vòimalusi pisut arendada, meie parempoolsed linnaemad muidugi ei tule. Selle asemel, et sedasama San Donato metrooliini pisut pikendada, peetakse plaani sinna saabuvaid maanteid laiendada. Las kodanikud ostavad endale uuemad autod ja sòitku siis nagu valged inimesed.

EDIT: kas blogspoti koodis on kohe kirjas, et post-editori kasutada ei tohi? No ei ole vòimalik kirja ilusti ja kandiliselt kasti sisse panna, iga kord lohiseb midagi yle ààre.

Russia & USRR 1905-1940

2007-01-16T17:54:00.000+02:00

Käisime Genoas näitusel. USRR&Russia, avangard ja köik muu mis mahub 1905-40, pikk periood seinast seina. Pilte ja muud kraami oli uhkelt, Genoa on üks keskusi Venemaaga suhtlemisel, nii polnud ka venelastel kahju paremate palade muuseumitest välja toomisega.

üles oli pandud kanooniliselt, täpselt niipalju erinevusi maastikul, kui avangard kaasa töi s.t. oli kavandeid teatrikostüümidest, oli plakateid aga iseenesestmöistetavalt. Ainukeseks kuraatorikäe avalduseks jäi ohter, peamiselt Majakovski, tsitaatide kasutamine.

Majakovski oli üsna üheselt valitud näituse protagonistiks. Kes teine trügiks läbi nende aastate (kunsti)kriitiku, luuletaja, kujundaja ja (filmi)näitlejana, mees nagu orkester, orkester nagu mees. Väljas oli kogu kahurvägi: ROSTA akendest Punaarmee kommipaberiteni, raamatukaantest näidendiplakatiteni.

Varem meeldis mulle Majakovski hästi. Süüdimatu grupiteadvus, mis keskkoolis majandusöpetajat iganenud vaadete eest materdas, pöhikoolis noorkotkaks astus ja algkoolis eesti rahva kannatuste raja kirjutamata memuaare hoolega luges, lasi mul sama lödva elegantsiga kuskil lasteaiapölves joonistada Majakovski luulekogusse trotskistliku ilmarevolutsiooni illustratsioone: New Yorgi pommitamine, dessant Pariisis, nöukogude lipp Eiffeli tornil. ülikoolipäeviks olin Majakovski rehabiliteerinud, tema vehkimine mulle sobis, isegi foto oli seinal. Näitus röhus üle köige tema räuskavale poolele, sama kantsikuga nuheldi köiki kunstnikke, keegi polnud aja ega kommetega jöudnud tema meelest kaasa joosta; futuristid astuvad lavale pigem laadapalaganina, tema köike-jöuan, köike-teen, köiki-kritiseerin vibreerib nauseani. Isegi Trotski tundus rahuliku vanana, Malevitsh mainis mokaotsast: mulle Majakovski väga ei istu, rahulikum on Jesseniniga juttu puhuda.

Tegelikuks peategelaseks saab Genoas Malevitsh, kel ainukesena säilib mingi huumorisoon. Teised nalja ei möista, rahvast naerutavad labida-kriitikaga.

Lavakujunduse "vöit päikese üle" poolitatud must malevitshi ruut käib kitsaste aegadega kaasas: omad poisid ju, teeme selle lavakujunduse neile poole hinnaga. Alice Imedemaal vaimus on poolitatud ka teetass (Alice'le pakutud pool tassi ei tule muidugi Carrolli sulest vaid Disneü multifilmiversioonist 1951), mis kuulub samasse komplekti teekann-soomusrongiga. Teekann omakorda näib peenutseva igandina samovari körval, mis on töeline teemasin industriaalses möötmes, proletaarne ja kange on ka pruulitud tee, mida iga inseneri-ärra juba juua ei julge.

ülejäänud näitus marsib aga vääramatul sammul allakäigu ja stalinismi suunas, ise midagi märkamata, nagu pahaaimamatule Kirovile plaksutavad körged seltsimehed, nende vahel aga seisab töeline inimtorn, salalikult muigav Stalin: veel on aega, aastakest 3, siis näeb. Vedas, et näitus tömbab otsad kokku enne ilmasöda. öigusega, sest edasine pilt läheks liiga igavaks. Kuraatorid vist pidasid ka löppu pisut igavaks ja nii on viimases saalis seinad katmata, ristile riputatud Stalinid Musta mere ääres ja Moskvas peavad neile antavat tähelepanu jagama Palazzo Ducale freskodele unustatud pühakutega.

Kes enne 21st Genoast làbi peaks lonkima, astuge làbi. Muidu pannakse laadal luugid kinni ja
sòidetakse uude kohta, kyllap Moskvasse.

TIGUDE SòDA

2007-01-08T09:52:00.000+02:00

Sàh sulle siestat.

Olin hämaratel pöhjustel seadnud äratuse kella kaheksaks. Paljudele vöib see olla hilja (8+1), teistele vara. Mulle, kes ma köik pühad nüri järjekindlusega kesklöunal ärganud, lihtsalt shokeeriv. Ootamatu piuks töukas mu ärksast unenäost mönevörra unisesse hommikusse. Selle vördlemisi kena ilma, mis meil mönda aega valitses, -- karge ja selge, meeldiv öhk, küllap otse Alpidest jöuludeks toodud, edukalt külm, mis sundis kaminat kütma ja selle ees istuma – on keegi ära koristanud. Hoopis hall argipäev istub nelja jalaga seljas, nutab vihmapisaraid. Ja väljas valitseb ehtne tigude söda. Nagu kevadel, kui teod piki ja risti jalgteid voorivad. S.t. kodade all küürus jömpsikad ootavad koolibussi vöi ronivad üksteise järel autodesse, autod omakorda urisevad üksteise järel, ikka teosammul, ühes ringteest teiseni ja üle lugematute kiirustökendite. Oleks keegi taibanud lambikesed ka teede kohalt alla korjata ei teakski, kas oleme omadega talves vöi kevades. Pühad on läbi, kuri tööilm on tagasi.

Uisk

2007-01-03T17:08:00.000+02:00

Il verbo del giorno: patinare - uisutama

Tilluke Peschiera on yles seadnud tillukese uisuvàljaku, mida eile vàisasime. Ei màletagi, kuna viimati rauad alla sain. Kyllap kunagi ylikoolipàevil, tuisusel òòl Lauluvàljaku ees. Tiba imelik oli, temperatuur pikas tuuris yle nulli, pole tarvidust ei kinnaste ega mytsi jàrele, pole isegi tarvidust end liigutada sooja tegemiseks. Aga lahe sellegi poolest. C kyll kurtis, et jàà on puhastamata/vale temperatuuriga ja et tema ei saa sellisel jààl edasi. Mulle sobis, vàhemalt ei suutnud ma kordagi ninuli kàia, nii ma siis lihtsalt tòukasin kòvemini kuni harjumatutest uisusaabastest rakud jalga lòid ja ma enam kòndida ega uisutada saanud.

Uisuvàljak ise on keset kyla, s.t. kiriku ees. Mingil hetkel kiriku uksed avanesid ja tornist hakati lòòma matusekella. Meie aga veidi allpool sòuame uljate marsiviiside saatel. Selline
pildike, seestpoolt elades Fellini, vàljast vaadates Blake.

òhtul vahtisime teadmata pòhjusel telekat, kui yhelt kohalikult (tugeva kristliku/lega nord kallakuga nagu nad kòik) kanalilt hakkas sadama vene multikaid. Tàielik lapsepòlv. Potsataja ja Gena, Boa & Ahv & Elevant. Lòpmata koguses ja hilisòòni. Uus aasta tundukse hàsti alanud.

Benvenuti nel Belpaese

2006-12-27T00:55:00.000+02:00

Tere jöulu. 14. detsembril otsustas auväärt Salvatore Ligresti, et aitab juba mustlastest, kes elavad tema valdustes, via Ripamontil, mahajäetud lasketiirus. Sadakond mustlast elasid seal juba enam kui aasta ja pool. Kòik olid pàrit Rumeeniast, aga pea keegi neist ei viibi Itaalias illegaalselt, mis omakorda tàhendab, et iga kahe aasta jàrel on neil olnud ette nàidata kas 5000 eurot vòi kehtiv tòòleping. Politsei ja buldooserid saabusid ilma hoiatuseta ja lükkasid nende barakid lihtsalt laiali. Isegi linnavalitsust ei suvatsetud “puhastustöödest” eelnevalt teatada. Elanikud viidi erinevatesse heategevusasutustesse (sh. Casa della Carità). Nüüd linnavalitsus kiidab takkajärgi, kui head tööd nad on teinud “nomaadide süstematiseerimisega”. See, et tiirus elanud mustlasi nagu loomi tänavale aeti ei morjenda kedagi.

Teine vaatus.

Aga see pole veel köik. Pisikese Opera linnapea otsustas mustlastele peavarju anda ja Operasse ajutise telklaagri ehitada. Kohalikele see loomulikult ei meeldinud, olla liiga lähedal vanadekodule. Linnapea arust vanuritel juba oli peavari ja seega vähem asja uriseda ning jätkas laagri ehitamist. Mille peale Alleanza Nazionale (neofashistid) ja Lega Nord (pöhja-Itaalia separatistid, samuti suured fashistid) kohalikud jömmid korraldasid 22. detsembril tillukese progrommi: panid peaaegu valmis laagrile lihtsalt tule otsa. Ise teatasid rahulolevalt, et tegid kohalikele ja kogu Milaanole teene. Selline jöulumeeleolu valitseb siis meie armsas Lombardias. Kommenteerida on suht raske, käsi on rusikas ja hästi ei paindu trükkima.

Lingid viivad jàllegi ainult itaaliakeelsetele saitidele.

TROLLI & TRALLI

2006-12-22T13:08:00.000+02:00

Teisipàeval pidasin sünnipäeva. Pittu sõitsime trolliga. Muidu ma ei hakkakski kõigest trallist rääkima, kui trolliga poleks sõitnud. Oma pidu korraldama ei hakanud. Kõigil on käed jalad tegemist täis, vabad hetked veedetakse jõulu-ummikus; pole mahti igasugustel eestlastel külas käia. Pealegi on minu pidude meelelaad pisut erinev ja Milaanoga non compatible. Pistsin siis sünnipäeva endale põue ja hea koguse keelekastet kotti ning läksin koos Cristinaga hoopis Salvatore sünnipäevale. Kuna sünnipäevalapse ja sünnipäevalapse vahel on terve Milaano linn (mina elan lõunas ja mõned teised on omadega põhjas) jäi üle kaks varianti: veeta kogu vaba aeg jõulu-ummikus või kasutada ühistransporti. Kuna metroo lõpetab elutegevuse keskööks otsustasime trans-kontinentaalse trolliliini 90-91-92 kasuks.

Trollid sõidavad Milaanos uhkelt. Meie oma meenutas sõidumaneerilt pisut süstamatkajat, nii jõuliselt võttis kohalt ja veenvalt pidurdas, et mina olin koos oma kümnekilose seljakotiga pidevalt erisuunalises liikumises. Vähemate sõidukite ja J-ummikute eest on trollid enamasti kaitstud kollase ribaga, mis tähistab ühistranspordi sõidurida.

Milaanolased trolliga ei sõida, sest kardavad olla samas ruumis araablaste-hindude-hiinlaste-etiooplastega. Nii jäävad trammid-trollid nendesamade immigrantide kasutada, sest keegi peab ju bussiga sõitma. Mina ei suutnud kogu sõidu jooksul ühtegi itaallast tuvastada, ühel sumadaniga vanaproual oli küll natuke kohaliku nägu peas, aga kui suu lahti tegi oli kohe selge, et tegu on sakslase või inglasega. Alles sõidu lõpus, kui me kaassõitjatelt parima peatuse asjus nõu küsisime, tuli välja et trolli ninas olid kaks itaallast end häbelikult toolile poetanud.

Tegin otsuse edaspidi ainult trammide ja trollidega sõita, sest metroo pole pooltki nii proletaarne sõiduriist. Kuigi bussis puuduvad lõõtspilli sikutavad mustlased, hoolitsevad muusikalise tausta eest sõidulised ise, kes hoolega oma mobiilidelt rahvusmuusikat kuulavad.

Pidu ise oli nagu pidu ikka. Kõik tunglesid köögi ja toa vahet suutmata otsustada, kus nad täpselt istuda tahavad. Sellest tekkis esikusse mantlikuhjade vahele stabiilne ummik. Kes väga ära väsis, läks rõdule suitsu tegema. Selle tunglemise käigus jõime ära pool maailma veinist ja sõime kõike head-paremat, mida Salvatore kaasa (tema meid õigupoolest peole kutsus) oli vaaritanud. Ühesõnaga tudengipidu ainukese mööndusega, et kohalolijad olid kõik doktorandid ja sünnipäevalaps sai 32. Stefano (peagu 30) selgitas mulle mingil hetkel Berliini ja Milaano vahet: Milaanos on ta poisike, aga Berliinis nagu täisealine.

Kui planeetide vaheline troll 90 meid rekordajaga tagasi kodupiirkonda tõi, näitasid peatuste elektronkellad 20. detsembrit. Sünnipäevadega on jah niimoodi, et kestavad ja kestavad aga ühel heal hetkel saavad läbi. Viimane meenutus enne kodurüpe embust on kiirteel tuiskavate autosiluettide virvarr, küllap J-ummikud said selleks korraks läbi.

Ilmast

2006-12-13T00:30:00.000+02:00

äiapapa Giuseppe on muhe mees. Muuseas ei paista teda uudistest huvitavat muu kui ilmateade. Üks pöhjustest vöib vabalt olla Cristina, kel on alati kiire ja vaidlustamatu otsus, mis uudised kindlalt oma dialektilisele maailmapildile paigutab; kui Giuseppe omalt poolt midagi lisab ning pahatihti uudiste retoorikast möjutatud “talupojatarkuse” tugeval toel kommenteerib, jälgib tuline ja kiire vestlus, millest pool tänu keelebarjäärile kaotsi läheb. Papà annab (ja vististi jääb) tavaliselt alla ja teeb siis vanema ja targema näo ette.

Tema ilma (loe kliimat) teadev pilk ei peitu mitte talumehe vaikses ja hoolivas teadmises, kuidas ilm taimi ja loodust möjutab, vaid vaatab maailma linnulennult. Eluaegse lennundushuvilisena on tema üks lemmik-lehekülgi veebis Meteo-AM, Itaalia lennuväe meteoroloogide kodukülg. Kui ta telekast ilmateadet jälgib tömbub ta suu kitsaks kriipsuks, küllap arvutab omaette tuulesuunda ilmakaardil ja püiab teadustajat ignoreerides “päris” tulevikku kokku kleepida. Ma ei tea kui palju ta ennustustest täppi läheb, kuivörd ta hoolibki, sest elu läheb edasi ka vihma ja tuisuga, aga hea on vaadata, kui mugavalt ja enesekindlalt ta tunneb end ilmakaardi pahurate frontide vöi satelliitfotodel tupruvate pilvemassiivide vahel näpuga vedades ja omaette pomisedes, et näe, see tsüklon on loodetavasti homseks läinud ja see lubab Alpidesse lund.
Mina ei teagi, mis aasta-ajaga meil parajasti tegemist on. Mingi hetk löppes suvi ära ja taevas kiskus tinahalliks. Niimoodi on kestnud kuskilt oktoobrist saadik. Umbes samal ajal märkasin, et majaesine viigipuu on häbelikult oma viimase lehe poetanud. Küllap siis oli sügis. Viimane nädalalöpp sadas üsna ägedalt. Ja nädalavahetus enne seda. Kas see on talv? Siiamaani on lubatud, et talvel ei saja, pigem tuleb karge ja kuiv öhk Alpidest mööda Po tasandikku alla ja püsib siin kevadvihmadeni. Eks näis. Ühte ma ütlen, Andaluusia talv on paremal aastal midagi Eesti kehvema suve taolist ja Lombardia kuri pilves nägu ei saa selle vastu mitte mingi nipiga.

JÕULULAADAST

2006-12-12T13:42:00.000+02:00

Oh bej, oh bej nimeline laat kestis juba mönda aega , aga mina oma nina toast välja ei pistnud tänu visale vihmale, mis järjekindlalt vastu aknaid peksis. Esimesel pilgul ei paista see mingi öige vihmana, aga juba kiire käik baarist suitsu ostmiseks töestab üsna veenvalt, et vihmavarjust märjaks saamise vastu abi ei ole. Ikka on jalavarjud mönusasti ligund ja vettind püksid kleepuvad piki sääri. Ja vihmavarju unustan ma ka alati enne tuppatulekut sulgeda ning saan sugeda teemal, miks ma Cristinale viimaseks eksamiks halba önne üritan tuua. (Ma töesti ei saa aru, kuidas kallid eurooplased oma vihmavarje kuivatavad, sest ruumis sees vihmavarju avada ei tohi).

Pühapäevaks olid suuremad vihmaplaanid önneks täidetud ja nönda jätsin Cristina koju öppima, ise aga söitsin metrooga kesklinna. Enne jöudsime veel tülli minna teemal, kas on kohane kutsuda noid, kes laadal müügiga tegelemise eest linnale kohamaksu ei taha tasuda, “abusivi-deks” e. “ärakasutajateks”. Minu arust oli tegu selgelt keele ära kasutamisega mingi grupi ette kriminaliseerimiseks ja vötet ennast vöiks kutsuda abusive.. Sama hea, kui rändureid ja muidu nipernaadisid hulgusteks (mis vanasti paragrahvi alla käis) kutsuda. Cristina omalt poolt asus hoopis tuliselt itaalia keelt kaitsma (?) ja vihastas miskipärast. Töötamine teeb tigedaks ja öppimine öelaks, nagu öeldakse.

Linn oli inimesi triiki täis ja autotühi nagu autovaba päev. Mis iseenesest on Milaanos harv nähe ja juhtub ainult ee… autovabal päeval. Trammid söitsid kahekaupa, et köiki soovijaid kohale söidutada. Castello Sforzesco eest läks laat kahele poole kaares lahti. Tosinate viisi putkasid, kus müüdi köikvöimalikku, nagu sedasorti laatadel ikka. Milaano on eriti raamatulembene, väikeseid antikvariaatkioskeid on köikjal kesklinnas ja küllap nad köik olid kohale ilmunud. Muud nänni oli vastavalt müüjate fantaasialennule ning toidukraamist müüdi köike sitsiilia maiustest salaamini. Kellegi kuri kava oli kioskid omavahel lintidega kokku siduda, nii et kord “tunnelisse” sisenenud vöisid vaid loota, et kunagi valgus paistma hakkab. Sellesse koridori surus kellegi nähtamatu käsi inimesi juurde ja juurde ning umbes 10 minuti jooksul jäin inimtropis lihtsalt seisma. Köik vötsid seda asjade loomuliku käiguna söid oma suhkruvatti edasi, ootasin minagi minutit 5 kuni 10 ja ena imet, tropp lahtus nagu poleks olnudki.

Ringipidi jöudsin Castello taha välja, sealt algas ka siis nn. “abusivide” laat. Nagu vöis aimata ei olnud tegu öelate konkurentidega, kes üritasid osalusmaksu vörra madalamate hindadega suuremat kasumit teenida. Rohkem hipi- ja pungiturg vaheldumisi köigi nende aafriklaste ja hindudega, kes iga päev oma “armanit” ja “guccit” tänavatel pakuvad. Pahased “ametlikud” müüjad oli taaskord asjatult hüsteeriat töstnud: kauba-artiklid ega kliendid kahe laada vahel ei kattunud. Nagu oleks veel vähe, et paljud peavad igapäev oma elatist väheturvalistel moodustel hankima, tarvis neid jöulude puhul topelt-peetida. Höögveini müüdi ja mitte vähe, ühed mängisid trumme ja teised vaidlesid erinevate vesipiipude hääde külgede üle.

Söin ja jöin seal minagi, koju jöudsin pimedas.

Università Cattolica del Sacro Cuore

2006-12-09T15:51:00.000+02:00

Kui ma Sant’Ambrogio peatuses (linea verde) taas pinnale töusin oli saabunud sume öhtu. Vahelduva eduga tibutas, laternad sillerdasid läbi veepihu, inimesed ruttasid risti ja pöiki üle tänavate. S.Ambrogio kloostri pinnale kolis Katoliku Ülikool 1930. aastal. Pärast suure apblombiga ja erimissaga asutamist 1921. aastal. Aasta varem oli paavst Benedictus XV kuulutanud avatava kooli “tähtsaks pidepunktiks kogu katoliiklikus liikumises”, vastavale määrusele oli alla kirjutanud toonane haridusminister, veendunud ateist ja filosoof Benedetto Croce. Oma önnistuse andis Milaano kardinal Achille Ratti, kellest sai peagi uus paavst Pius XI. Praeguseks on ülikool kasvanud üle kogu Itaalia, erinevad öppekeskused asuvad Roomas, Brescias ja Piacenza-Cremonas ning önneks lahti saanud suuremast katoliiklikust taagast. Igale tudengile antakse küll sundkorras 2 kursust teoloogiat hinge päästmiseks, aga sellega kristlik selgitustöö ka piirneb.

Esimesse siseöue astudes täidab heliruumi valju oxymoronina hoopis muusika, mis töuseb vasakpoolsete tudengite klubiruumist. Seintel kirendavad plakatid kinnitavad veelkord fakti, et igapäevane poliitiline elu ei jää kampusest körvale. 2. detsembril oli Roomas Berlusconi orkestreeritud suur-manifestatsioon praeguse valitsuse vastu. Sinna enamus plakateid tudengeid ka kutsus hoolimata sellest et kuupäevaks oli vist juba 4.detsember. Ohtrad lombardia/veneto keelsed plakatid Lega Nord/Lega Lombarda plakatid ei lasknud meil unustada, millises Itaalia otsas me täpselt asume, pisut tülgastava anakronismina oli seinale kleebitud veel Alleanza Nazionale plakat, mis Salo reziimi eeskujul kujutas kotkast Itaalia lipul. Mingist Saksa stiilis ajaloo unustamisest/häbistamisest ei saa Itaalias juttugi olla, eriti tingimustes, kus eelmine Berlusconi valitsus mitmetele neofashistlikele parteidele ministrikohti pakkus.

Plakatitega poliitiline situatsioon önneks piirdus. Itaallased suudavad oma meelsuse manifesteerimise körval täiesti rahulikult hoopis söpradega meeldivalt aega veeta. Selle parimaks töestuseks on hilissuvised Festa d’Unita rahvapeod, mida korraldab Rifondazione Communista, kus minagi rohkem kui kord augustis söpradega käisin ja mis tegelikkuses näeb välja nagu laat, kus erinevatel nädalatel uhkeid kontserte korraldatakse. Lega rahvapeod on mönevörra tigedamad, aga sealgi käiakse koos perekonniti ja Lega vanemate vendade alpiküttide peod on lihtsalt kastani-röstimis üritused.

Tagasi teema juurde. Katoliku ülikool jättis mulle oma madalate kloostriöuede ja ruumikate sammaskäikudega igati sümpaatse mulje. Ainult, et kuulutuste panek seintele tundus olevat poliitika monopol, erakuulutuste stendi ma olekski otsima jäänud, kui noormees Studenti di Sinistra ukselt poleks juhatanud kuhu minna. Erakuulutus nimelt pannakse stendile sinu eest, koos heakskiitva templi ja kuupäevaga. Mulle anti veel kviitung ja lubati helistada. Mnjah, helistanud muidugi ei ole siiamaani keegi. Peakski täna kohale minema ja kontrollima, kas sai ikka seinale.

IULM

2006-12-06T17:05:00.000+02:00

Ehk Keelte ja Kommunikatsiooni Vaba Ülikool. Asutatud 1968 senaator Carlo Bo poolt, asub samanimelisel tänaval. Metroo: Romolo, linea verde. Peahoone näeb välja nagu Castello Sforza hiidfirmalikus soustis. Punases tellises ausammas vöimule ja rahale, peamiselt rahale. Aitähh Leonardo Fiorile, kaasaegse itaalia arhitektuuri lipulaevale. Julm. Fuajee on 7 korrust körge ja palistatud liikuvate treppidega; ülemisel korrusel saab mönusa peapöörituse, nagu kohane kui sinu körval seisab suurkapital. Raamatukogu on sarnane öppesaaliga on sarnane loenguruumiga on sarnane suvalise konverentsikeskusega. Körvalhooned on peahoone väiksemad koopiad külili, ühiselamu meenutab ärimeeste motelli ja igal väraval piidleb sind morni näoga turvamees.

Minu selgitus on järgmine: kui noor inimene, kes enne ülikooli praktika möttes aasta kaks oma papà firmas stazeeris, löpuks akadeemilise ringiga liitub, siis tavaline euroopalik ülikool on talle keskkonnaks vööras. Köik, mis vööras, tundub vaenulik. Mingid hipid käivad seal ja inimesed naeravad ja räägivad selge häälega etc. Seevastu IULMa korporatiivne keskkond on tuttav ja turvaline nagu issi kontor vöi emme kaubanduskeskus. Maksimaalne, ökonoomne ja “monetariseeritud” (sry selle sönavärdja pärast).

Keeled on selles ülikoolis ühendatud turismiga ja kommunikatsioon möistagi peenem söna PR ja reklaami asemel. Ei tasu vist mainidagi, et IULM on partnerluses Mediasetiga. Esimesel korrusel asub kohviku asemel pangakontor ja turismifirma. Viimases saab osta ühtmoodi tuusikuid välismaale kui ühineda välisöppeprogrammiga. Karp vajub lahti küll. IULMa peahoones ega ka lähemates körvalhoonetes ei ole vöimalik oma tillukesi kuulutusi üles seada. Reklaam on normeeritud ja erakuulutustest sallitakse ainult eeltrükitud blankettidel teatisi vöimalikest rendipindadest. Reformierakondlik kants: kui sa ei ole huvitatud oma tööde ja tegemiste arendamiseks pappi välja käima ega investeerima, siis mida sa siit otsid.

Pikemaks lahmimiseks ma sinna pidama ei jäänud. Kleepisin oma ribakuulutuse ülikooli ette elektrikapi külge teiste sarnaste sekka. Cristina isa ütles pärast, et näe, varsti saab ka sinust itaallane. Lootust on.

Bocconi

2006-12-06T17:00:00.000+02:00

Saja-aasta vanune eraülikool. Ainuke suurematest öppeasutusest, millel pole oma n.ö. metroopeatust. Söita tuleb trolliga. Bocconit ehitavad praegu ümber iirlastest arhitektid. Plaane vöib näha nende virtuaalse giidiga internetis, mina suuremat ei näinud, ainult monumenti ehituskunstile s.t. tuhandet tonni terast tellingute näol. Majad, kuhu sisse pääsesin olid vanad betoonmürakad. Vist needsamad, mis ehitatud Giuseppe Pagano Pogatschnigi plaanide järgi. Horvaadi päritolu arhitekt, 20ndatest saadik tösine fashist, kelle avangardism arhitektuuris löpuks ametliku ideoloogiaga vastuollu läks ja kelle sakslased (pärast lühikest partisanipölve) koonduslaagrisse saatsid. (Praegu just meenus, et Genoas on suur vene avangardistide näitus. Huvitav miks…).
Pikemalt ma sinna koridoridesse uitama ei jäänud, TÜ füüsikahoone ja suvalise 70-80ndate arvutuskeskuse segu. Aga kuulutused riputasin üles ja tudengeid on Bocconis ligi 13 000. Loodame.

Milaano ülikoolid

2006-12-06T16:55:00.000+02:00

Käisin mööda Milaano ülikoole kuulutusi riputamas. Tutvustamaks köigile erakordseid vöimalusi, mis avanevad tänu minu siinviibimisele: annaksin hea meelega järelaitamistunde inglise ja miks ka mitte eesti keeles, tölgiks jms. Vaikus eetris, keegi möistagi helistanud ei ole. Lootust ei kaota, aga nii palju vöin öelda, et kui ma iseenda peaksin palkama mulle tööd leidma, siis ma laseks ta raisa vist päevapealt lahti…

Küll aga avanes hea vöimalus tähtsam osa Milaano akadeemilisest arhitektuurist kahe päeva jooksul ära näha. Vördlusmomente tekkis mitu: hoonete pöhiplaani iseloom ning eripärad, avalik/ametlik ruum jne. Minu jaoks köige tähtsam: kus ja kuidas on vöimalik üldse tillukesi tüütuid kuulutusi üles riputada

Tants aurukatla ymber vol 1

2006-11-29T01:27:00.000+02:00

Kellele helistas George W Puhh enne Eestimaale jòudmist? Heale sòbrale Berlusconile muidugi, kes pyhapàeval teatrit tegi ja endal rinnust haarates sydameriket teeskles. Noor-Puhh tundis arvatavasti muret, kas voodid San Rafaele kliinikus on ikka piisavalt mugavad ja miks Silvio tahab nii noorelt pensionile minna. Kogu maailm nàis Silvio yle muret tundvat, head sòbrad kàisid tema juures haiglas teed joomas ja talle raamatuid ette lugemas. Vanapoiss ise tundis end kogu tsirkuse keskel ysna hàsti, naeratas oma mitme-tuhande-€ naeratust ja nàpistas med-òde. Kòik telekanalid on iseenesest mòistetavalt pyhapàevast saadik lakkamatult seda tralli yle kandnud. Isegi "la Repubblica", mis tavaliselt suudab rahulikku ja tasakaalukat joont hoida, avaldas ylevoolava artikli "il presidente sta bene". Ei tea kas Cavallierè pyiab tàhelepanu kòrvale tòmmata faktilt, et tema jutt erru minekust ja samal ajal pensioniea tòstmise vajalikkusest kokku ei làhe vòi...

P.S. Pàev vòi kaks varem suri yks vanem mees kiirabi-autos, mis mòòda linna abitult tiirutas ja haiglat otsis, kus kannatanu arstide ette pààseks. Kòik voodikohad olevat olnud tàis.

Crème de Cremona

2006-11-29T01:17:00.000+02:00

Pòikasime làbi jah. Ilm oli kylm ja tòre. Ja pyhapàeva pàrastlòunale kohaselt pime ja inimtihe. Aga Crema pole mingi crème de la crème de la cremona. Hoopis Cremona on vahukooretordi sarnaselt muuseume ja kirikuid ja uhkeid linnahàrrade elamuid tàis pikitud, kòige keskel veel kellatorn nagu yksik kyynal. Cremonasse seekord ei jòudnud, sest startisime liiga hilja. Crema seevastu on tubli 40 km Milanole làhemal ja sisaldab yhte "ilmatukuulsat" maali surematu Guido Reni pintslilt. Seda yhte maali me nillime làksimegi, sest Cristinal on uue aja kunsti eksam tulekul. Taies ise asub Crema toomikirikus ja iga huviline vòib seda sinna piiluma minna. Soovitavalt pàevasel ajal, sest kui meie sinna jòudsime, oli vaguralt samba taga kykitav ilmaime varjude vahel ja ainult tànu pòhjalikule ettevalmistusele taipasime, et tegu pyha Margusega vangipòlves. Kes ja kuipalju aastaid sai jài arusaamatuks, sest nàha polnud lihtsalt mitte midagi. Vaat kus lops. Trillasime siis niisama mòòda linna edasi ja tagasi ning pyydsime àra mòistada kumb on hullem, kas Milano snooblus vòi Crema provintslus. Kuna me mòlemad oleme ysna tòbised, siis koju jòudsime mònusalt vàsinuna ja panime hòògveini tulele.

Heauskne tribuut

2006-11-26T02:48:00.000+02:00

Kàisin poes. Kohvi ostmas ja nipet-nàpet, mida homsel vàljasòidul Cremasse (vòi Cremonasse, kes see enam màletab) pòske pista. Poe ees, aga sebisid inimesed kollastes kiledes, vàikesed tytarlapsed tahtsid mullegi mingeid lendlehti pihku pista, aga hirmusid vist àra, kuri ida-eurooplase nàgu, mis muud. Aga lenduste vahel sai yks tàisealine meesterahvas mu ikkagi kàtte ja palus mul oma voli jàrgi poest toitu valida ja ostud nendele anda. Sest tàna oli rahvusliku toidu kogumise pàeva 10 aastapàev. Vot. Mis seal ikka, viisaka inimesena panin siis nànni (pasta ja tomatipyree ja oad ja herned) kotti ja andsin pealikule. Kassasabas veel eesseisja kommenteeris, et paganad muudkui peatavad kinni ja paluvad igast asju, aga noh, hea asja pàrast paluvad.

Vàljas uurisin siis palagani làhemalt. Noored nàitsikud vòtsid naeratades ostukotid lahti ja pakkisid nànni pappkastidesse. Kastid aga tulid sealtsamast supermarketist, sildid olid veel peal. Nii et pasta ràndas muudkui pastakasti ja konservid konservikaste ja nii edasi. Naer kippus peale, meie, s.t. ostjad, pakime sees asjad kotti ja nemad pakivad tagasi. Hea et veel poodi tagasi ei rànda see kaup.

Hiljem kui naine tòòlt tagasi jòudis, kysisin temalt, et miks ta mind ei hoiatanud sààrase tàhtpàeva eest. Sain siis sellise poolviltuse pilgu osaliseks, noh, palju nànni kotti ladusid neile. Mida minusugune immigrant ei osanud flaieri pisikesest kirjast vàlja lugeda: peakorraldaja Compagnia delle Opera, mis omakorda on ultraparempoolse katoliikliku organisatsiooni Comunione e Liberazione kaitsva tiiva all. Selline Opus Dei mòòtu organisatsioon yhesònaga No sellist jama kyll nyyd vaja ei olnud.

Aga kampaania on iseenesest peen ja vàlja peetud. Mòtelge ise:

annetajalt kysitakse raha asemel toitu. usaldusvààrsuse tòstmine. plusspunkt
3 euro eest saab juba sellise normaalse toidukorvi kyll. kott aga on palju suurem kui kolm yheeurost mynti. Iseendast tekib kohe parem arvamine. plusspunkt
supermarket toetab kampaaniat kahel kàel, sest klientide niisama tyytamise asemel kutsutakse neid yles rohkem ostma. plusspunkt (vòi siis miinus, oleneb kust poolt asja vaadata).
lòppude lòpuks ostab yks laupàevaline ostja oma kàru pilgeni tàis ja ei pane yht lisakilekotti tàhelegi.

Lòpphinnang: eesmàrk kiiduvààrt, làbi viimine toimib, sisu lehkab. Tehke jàrgi!

Siesta Ekspress stardib nyyd ja kohe

2006-11-26T01:13:00.000+02:00

Kaua mòeldud kaunikene. Kuna ma olen ikka eriliselt kehv e-kirjade postitaja (plaanimise, kirjutamise ja saatmise peale làheb liialt palju aega), siis leidsin et on lihtsam sòpradega suht-lemise asemel anonyymse interneti monotoonset dialoogi pidada. Kirjutama hakkame emigrandi kurvameelsest kàekàigust làhivàlismaal & Itaalia elust-olust yldse.

Senikaua vòivad asjast huvitatud kylastada suurepàrast sekretar.ee kodulehekylge. Seal sisalduv ajab ka elukaugel inimesel juuksed pisut pysti. Isegi kui kòik see kyyniline jahumine oleks tòsi, ei tohiks ykski abifoorum ega koolitusvàrav taolist jama heausklikele sekretari-neiudele niimoodi viglaga ette visata.