Palermos, oodates kord pagasikontrolli, kohtasin depoos rühma töölistega Torinost, kes olid teel piiri äärde; nende seas üks muljetavaldav anarhist, ultra-individualist, keda kutsutakse "Unico", too keeldub ükskõik kellele, iseäranis politseile või võimudele üleüldse, oma pärisnime avaldamast: "Ma olen Unico ja kõik", niimoodi vastabki. Ootava rahvamassi hulgast, tavaliste krimkade (mafioosod) seas tundis Unico ära ühe tüübi Sitsiiliast (Unico on vist Napolist või kuskilt sealt alt), kes oli vahi all erinevate, nii tavakuritegude kui poliitiliste süüdistuste pärast, jõuame siis tutvustamiseni. Tutvustasin end: teine vaatas mind esmalt tükk aega, siis küsis: "Gramsci, Antonio?" "Jah, Antonio!" vastasin talle. "Ei saa olla," ütles: "sest Antonio Gramsci on kindlasti hiiglane ja mitte selline, nii väikene mees.". -- Rohkem ta ei rääkinud, tõmbus nurka, istus mingi kohatu instrumendi peale ja jäi nagu Marius Kartaago varemetel oma purunenud illusioonide üle mõtlema.
19. II. 1927; kiri 18; Antonio Gramsci, Lettere dal Carcere
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar