Pòikasime làbi jah. Ilm oli kylm ja tòre. Ja pyhapàeva pàrastlòunale kohaselt pime ja inimtihe. Aga Crema pole mingi crème de la crème de la cremona. Hoopis Cremona on vahukooretordi sarnaselt muuseume ja kirikuid ja uhkeid linnahàrrade elamuid tàis pikitud, kòige keskel veel kellatorn nagu yksik kyynal. Cremonasse seekord ei jòudnud, sest startisime liiga hilja. Crema seevastu on tubli 40 km Milanole làhemal ja sisaldab yhte "ilmatukuulsat" maali surematu Guido Reni pintslilt. Seda yhte maali me nillime làksimegi, sest Cristinal on uue aja kunsti eksam tulekul. Taies ise asub Crema toomikirikus ja iga huviline vòib seda sinna piiluma minna. Soovitavalt pàevasel ajal, sest kui meie sinna jòudsime, oli vaguralt samba taga kykitav ilmaime varjude vahel ja ainult tànu pòhjalikule ettevalmistusele taipasime, et tegu pyha Margusega vangipòlves. Kes ja kuipalju aastaid sai jài arusaamatuks, sest nàha polnud lihtsalt mitte midagi. Vaat kus lops. Trillasime siis niisama mòòda linna edasi ja tagasi ning pyydsime àra mòistada kumb on hullem, kas Milano snooblus vòi Crema provintslus. Kuna me mòlemad oleme ysna tòbised, siis koju jòudsime mònusalt vàsinuna ja panime hòògveini tulele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar