Ehk Keelte ja Kommunikatsiooni Vaba Ülikool. Asutatud 1968 senaator Carlo Bo poolt, asub samanimelisel tänaval. Metroo: Romolo, linea verde. Peahoone näeb välja nagu Castello Sforza hiidfirmalikus soustis. Punases tellises ausammas vöimule ja rahale, peamiselt rahale. Aitähh Leonardo Fiorile, kaasaegse itaalia arhitektuuri lipulaevale. Julm. Fuajee on 7 korrust körge ja palistatud liikuvate treppidega; ülemisel korrusel saab mönusa peapöörituse, nagu kohane kui sinu körval seisab suurkapital. Raamatukogu on sarnane öppesaaliga on sarnane loenguruumiga on sarnane suvalise konverentsikeskusega. Körvalhooned on peahoone väiksemad koopiad külili, ühiselamu meenutab ärimeeste motelli ja igal väraval piidleb sind morni näoga turvamees.
Minu selgitus on järgmine: kui noor inimene, kes enne ülikooli praktika möttes aasta kaks oma papà firmas stazeeris, löpuks akadeemilise ringiga liitub, siis tavaline euroopalik ülikool on talle keskkonnaks vööras. Köik, mis vööras, tundub vaenulik. Mingid hipid käivad seal ja inimesed naeravad ja räägivad selge häälega etc. Seevastu IULMa korporatiivne keskkond on tuttav ja turvaline nagu issi kontor vöi emme kaubanduskeskus. Maksimaalne, ökonoomne ja “monetariseeritud” (sry selle sönavärdja pärast).
Keeled on selles ülikoolis ühendatud turismiga ja kommunikatsioon möistagi peenem söna PR ja reklaami asemel. Ei tasu vist mainidagi, et IULM on partnerluses Mediasetiga. Esimesel korrusel asub kohviku asemel pangakontor ja turismifirma. Viimases saab osta ühtmoodi tuusikuid välismaale kui ühineda välisöppeprogrammiga. Karp vajub lahti küll. IULMa peahoones ega ka lähemates körvalhoonetes ei ole vöimalik oma tillukesi kuulutusi üles seada. Reklaam on normeeritud ja erakuulutustest sallitakse ainult eeltrükitud blankettidel teatisi vöimalikest rendipindadest. Reformierakondlik kants: kui sa ei ole huvitatud oma tööde ja tegemiste arendamiseks pappi välja käima ega investeerima, siis mida sa siit otsid.
Pikemaks lahmimiseks ma sinna pidama ei jäänud. Kleepisin oma ribakuulutuse ülikooli ette elektrikapi külge teiste sarnaste sekka. Cristina isa ütles pärast, et näe, varsti saab ka sinust itaallane. Lootust on.
Minu selgitus on järgmine: kui noor inimene, kes enne ülikooli praktika möttes aasta kaks oma papà firmas stazeeris, löpuks akadeemilise ringiga liitub, siis tavaline euroopalik ülikool on talle keskkonnaks vööras. Köik, mis vööras, tundub vaenulik. Mingid hipid käivad seal ja inimesed naeravad ja räägivad selge häälega etc. Seevastu IULMa korporatiivne keskkond on tuttav ja turvaline nagu issi kontor vöi emme kaubanduskeskus. Maksimaalne, ökonoomne ja “monetariseeritud” (sry selle sönavärdja pärast).
Keeled on selles ülikoolis ühendatud turismiga ja kommunikatsioon möistagi peenem söna PR ja reklaami asemel. Ei tasu vist mainidagi, et IULM on partnerluses Mediasetiga. Esimesel korrusel asub kohviku asemel pangakontor ja turismifirma. Viimases saab osta ühtmoodi tuusikuid välismaale kui ühineda välisöppeprogrammiga. Karp vajub lahti küll. IULMa peahoones ega ka lähemates körvalhoonetes ei ole vöimalik oma tillukesi kuulutusi üles seada. Reklaam on normeeritud ja erakuulutustest sallitakse ainult eeltrükitud blankettidel teatisi vöimalikest rendipindadest. Reformierakondlik kants: kui sa ei ole huvitatud oma tööde ja tegemiste arendamiseks pappi välja käima ega investeerima, siis mida sa siit otsid.
Pikemaks lahmimiseks ma sinna pidama ei jäänud. Kleepisin oma ribakuulutuse ülikooli ette elektrikapi külge teiste sarnaste sekka. Cristina isa ütles pärast, et näe, varsti saab ka sinust itaallane. Lootust on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar