Kui ma Sant’Ambrogio peatuses (linea verde) taas pinnale töusin oli saabunud sume öhtu. Vahelduva eduga tibutas, laternad sillerdasid läbi veepihu, inimesed ruttasid risti ja pöiki üle tänavate. S.Ambrogio kloostri pinnale kolis Katoliku Ülikool 1930. aastal. Pärast suure apblombiga ja erimissaga asutamist 1921. aastal. Aasta varem oli paavst Benedictus XV kuulutanud avatava kooli “tähtsaks pidepunktiks kogu katoliiklikus liikumises”, vastavale määrusele oli alla kirjutanud toonane haridusminister, veendunud ateist ja filosoof Benedetto Croce. Oma önnistuse andis Milaano kardinal Achille Ratti, kellest sai peagi uus paavst Pius XI. Praeguseks on ülikool kasvanud üle kogu Itaalia, erinevad öppekeskused asuvad Roomas, Brescias ja Piacenza-Cremonas ning önneks lahti saanud suuremast katoliiklikust taagast. Igale tudengile antakse küll sundkorras 2 kursust teoloogiat hinge päästmiseks, aga sellega kristlik selgitustöö ka piirneb.
Esimesse siseöue astudes täidab heliruumi valju oxymoronina hoopis muusika, mis töuseb vasakpoolsete tudengite klubiruumist. Seintel kirendavad plakatid kinnitavad veelkord fakti, et igapäevane poliitiline elu ei jää kampusest körvale. 2. detsembril oli Roomas Berlusconi orkestreeritud suur-manifestatsioon praeguse valitsuse vastu. Sinna enamus plakateid tudengeid ka kutsus hoolimata sellest et kuupäevaks oli vist juba 4.detsember. Ohtrad lombardia/veneto keelsed plakatid Lega Nord/Lega Lombarda plakatid ei lasknud meil unustada, millises Itaalia otsas me täpselt asume, pisut tülgastava anakronismina oli seinale kleebitud veel Alleanza Nazionale plakat, mis Salo reziimi eeskujul kujutas kotkast Itaalia lipul. Mingist Saksa stiilis ajaloo unustamisest/häbistamisest ei saa Itaalias juttugi olla, eriti tingimustes, kus eelmine Berlusconi valitsus mitmetele neofashistlikele parteidele ministrikohti pakkus.
Plakatitega poliitiline situatsioon önneks piirdus. Itaallased suudavad oma meelsuse manifesteerimise körval täiesti rahulikult hoopis söpradega meeldivalt aega veeta. Selle parimaks töestuseks on hilissuvised Festa d’Unita rahvapeod, mida korraldab Rifondazione Communista, kus minagi rohkem kui kord augustis söpradega käisin ja mis tegelikkuses näeb välja nagu laat, kus erinevatel nädalatel uhkeid kontserte korraldatakse. Lega rahvapeod on mönevörra tigedamad, aga sealgi käiakse koos perekonniti ja Lega vanemate vendade alpiküttide peod on lihtsalt kastani-röstimis üritused.
Tagasi teema juurde. Katoliku ülikool jättis mulle oma madalate kloostriöuede ja ruumikate sammaskäikudega igati sümpaatse mulje. Ainult, et kuulutuste panek seintele tundus olevat poliitika monopol, erakuulutuste stendi ma olekski otsima jäänud, kui noormees Studenti di Sinistra ukselt poleks juhatanud kuhu minna. Erakuulutus nimelt pannakse stendile sinu eest, koos heakskiitva templi ja kuupäevaga. Mulle anti veel kviitung ja lubati helistada. Mnjah, helistanud muidugi ei ole siiamaani keegi. Peakski täna kohale minema ja kontrollima, kas sai ikka seinale.
Esimesse siseöue astudes täidab heliruumi valju oxymoronina hoopis muusika, mis töuseb vasakpoolsete tudengite klubiruumist. Seintel kirendavad plakatid kinnitavad veelkord fakti, et igapäevane poliitiline elu ei jää kampusest körvale. 2. detsembril oli Roomas Berlusconi orkestreeritud suur-manifestatsioon praeguse valitsuse vastu. Sinna enamus plakateid tudengeid ka kutsus hoolimata sellest et kuupäevaks oli vist juba 4.detsember. Ohtrad lombardia/veneto keelsed plakatid Lega Nord/Lega Lombarda plakatid ei lasknud meil unustada, millises Itaalia otsas me täpselt asume, pisut tülgastava anakronismina oli seinale kleebitud veel Alleanza Nazionale plakat, mis Salo reziimi eeskujul kujutas kotkast Itaalia lipul. Mingist Saksa stiilis ajaloo unustamisest/häbistamisest ei saa Itaalias juttugi olla, eriti tingimustes, kus eelmine Berlusconi valitsus mitmetele neofashistlikele parteidele ministrikohti pakkus.
Plakatitega poliitiline situatsioon önneks piirdus. Itaallased suudavad oma meelsuse manifesteerimise körval täiesti rahulikult hoopis söpradega meeldivalt aega veeta. Selle parimaks töestuseks on hilissuvised Festa d’Unita rahvapeod, mida korraldab Rifondazione Communista, kus minagi rohkem kui kord augustis söpradega käisin ja mis tegelikkuses näeb välja nagu laat, kus erinevatel nädalatel uhkeid kontserte korraldatakse. Lega rahvapeod on mönevörra tigedamad, aga sealgi käiakse koos perekonniti ja Lega vanemate vendade alpiküttide peod on lihtsalt kastani-röstimis üritused.
Tagasi teema juurde. Katoliku ülikool jättis mulle oma madalate kloostriöuede ja ruumikate sammaskäikudega igati sümpaatse mulje. Ainult, et kuulutuste panek seintele tundus olevat poliitika monopol, erakuulutuste stendi ma olekski otsima jäänud, kui noormees Studenti di Sinistra ukselt poleks juhatanud kuhu minna. Erakuulutus nimelt pannakse stendile sinu eest, koos heakskiitva templi ja kuupäevaga. Mulle anti veel kviitung ja lubati helistada. Mnjah, helistanud muidugi ei ole siiamaani keegi. Peakski täna kohale minema ja kontrollima, kas sai ikka seinale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar