Teisipàeval pidasin sünnipäeva. Pittu sõitsime trolliga. Muidu ma ei hakkakski kõigest trallist rääkima, kui trolliga poleks sõitnud. Oma pidu korraldama ei hakanud. Kõigil on käed jalad tegemist täis, vabad hetked veedetakse jõulu-ummikus; pole mahti igasugustel eestlastel külas käia. Pealegi on minu pidude meelelaad pisut erinev ja Milaanoga non compatible. Pistsin siis sünnipäeva endale põue ja hea koguse keelekastet kotti ning läksin koos Cristinaga hoopis Salvatore sünnipäevale. Kuna sünnipäevalapse ja sünnipäevalapse vahel on terve Milaano linn (mina elan lõunas ja mõned teised on omadega põhjas) jäi üle kaks varianti: veeta kogu vaba aeg jõulu-ummikus või kasutada ühistransporti. Kuna metroo lõpetab elutegevuse keskööks otsustasime trans-kontinentaalse trolliliini 90-91-92 kasuks.
Trollid sõidavad Milaanos uhkelt. Meie oma meenutas sõidumaneerilt pisut süstamatkajat, nii jõuliselt võttis kohalt ja veenvalt pidurdas, et mina olin koos oma kümnekilose seljakotiga pidevalt erisuunalises liikumises. Vähemate sõidukite ja J-ummikute eest on trollid enamasti kaitstud kollase ribaga, mis tähistab ühistranspordi sõidurida.
Milaanolased trolliga ei sõida, sest kardavad olla samas ruumis araablaste-hindude-hiinlaste-etiooplastega. Nii jäävad trammid-trollid nendesamade immigrantide kasutada, sest keegi peab ju bussiga sõitma. Mina ei suutnud kogu sõidu jooksul ühtegi itaallast tuvastada, ühel sumadaniga vanaproual oli küll natuke kohaliku nägu peas, aga kui suu lahti tegi oli kohe selge, et tegu on sakslase või inglasega. Alles sõidu lõpus, kui me kaassõitjatelt parima peatuse asjus nõu küsisime, tuli välja et trolli ninas olid kaks itaallast end häbelikult toolile poetanud.
Tegin otsuse edaspidi ainult trammide ja trollidega sõita, sest metroo pole pooltki nii proletaarne sõiduriist. Kuigi bussis puuduvad lõõtspilli sikutavad mustlased, hoolitsevad muusikalise tausta eest sõidulised ise, kes hoolega oma mobiilidelt rahvusmuusikat kuulavad.
Pidu ise oli nagu pidu ikka. Kõik tunglesid köögi ja toa vahet suutmata otsustada, kus nad täpselt istuda tahavad. Sellest tekkis esikusse mantlikuhjade vahele stabiilne ummik. Kes väga ära väsis, läks rõdule suitsu tegema. Selle tunglemise käigus jõime ära pool maailma veinist ja sõime kõike head-paremat, mida Salvatore kaasa (tema meid õigupoolest peole kutsus) oli vaaritanud. Ühesõnaga tudengipidu ainukese mööndusega, et kohalolijad olid kõik doktorandid ja sünnipäevalaps sai 32. Stefano (peagu 30) selgitas mulle mingil hetkel Berliini ja Milaano vahet: Milaanos on ta poisike, aga Berliinis nagu täisealine.
Kui planeetide vaheline troll 90 meid rekordajaga tagasi kodupiirkonda tõi, näitasid peatuste elektronkellad 20. detsembrit. Sünnipäevadega on jah niimoodi, et kestavad ja kestavad aga ühel heal hetkel saavad läbi. Viimane meenutus enne kodurüpe embust on kiirteel tuiskavate autosiluettide virvarr, küllap J-ummikud said selleks korraks läbi.
Trollid sõidavad Milaanos uhkelt. Meie oma meenutas sõidumaneerilt pisut süstamatkajat, nii jõuliselt võttis kohalt ja veenvalt pidurdas, et mina olin koos oma kümnekilose seljakotiga pidevalt erisuunalises liikumises. Vähemate sõidukite ja J-ummikute eest on trollid enamasti kaitstud kollase ribaga, mis tähistab ühistranspordi sõidurida.
Milaanolased trolliga ei sõida, sest kardavad olla samas ruumis araablaste-hindude-hiinlaste-etiooplastega. Nii jäävad trammid-trollid nendesamade immigrantide kasutada, sest keegi peab ju bussiga sõitma. Mina ei suutnud kogu sõidu jooksul ühtegi itaallast tuvastada, ühel sumadaniga vanaproual oli küll natuke kohaliku nägu peas, aga kui suu lahti tegi oli kohe selge, et tegu on sakslase või inglasega. Alles sõidu lõpus, kui me kaassõitjatelt parima peatuse asjus nõu küsisime, tuli välja et trolli ninas olid kaks itaallast end häbelikult toolile poetanud.
Tegin otsuse edaspidi ainult trammide ja trollidega sõita, sest metroo pole pooltki nii proletaarne sõiduriist. Kuigi bussis puuduvad lõõtspilli sikutavad mustlased, hoolitsevad muusikalise tausta eest sõidulised ise, kes hoolega oma mobiilidelt rahvusmuusikat kuulavad.
Pidu ise oli nagu pidu ikka. Kõik tunglesid köögi ja toa vahet suutmata otsustada, kus nad täpselt istuda tahavad. Sellest tekkis esikusse mantlikuhjade vahele stabiilne ummik. Kes väga ära väsis, läks rõdule suitsu tegema. Selle tunglemise käigus jõime ära pool maailma veinist ja sõime kõike head-paremat, mida Salvatore kaasa (tema meid õigupoolest peole kutsus) oli vaaritanud. Ühesõnaga tudengipidu ainukese mööndusega, et kohalolijad olid kõik doktorandid ja sünnipäevalaps sai 32. Stefano (peagu 30) selgitas mulle mingil hetkel Berliini ja Milaano vahet: Milaanos on ta poisike, aga Berliinis nagu täisealine.
Kui planeetide vaheline troll 90 meid rekordajaga tagasi kodupiirkonda tõi, näitasid peatuste elektronkellad 20. detsembrit. Sünnipäevadega on jah niimoodi, et kestavad ja kestavad aga ühel heal hetkel saavad läbi. Viimane meenutus enne kodurüpe embust on kiirteel tuiskavate autosiluettide virvarr, küllap J-ummikud said selleks korraks läbi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar