äiapapa Giuseppe on muhe mees. Muuseas ei paista teda uudistest huvitavat muu kui ilmateade. Üks pöhjustest vöib vabalt olla Cristina, kel on alati kiire ja vaidlustamatu otsus, mis uudised kindlalt oma dialektilisele maailmapildile paigutab; kui Giuseppe omalt poolt midagi lisab ning pahatihti uudiste retoorikast möjutatud “talupojatarkuse” tugeval toel kommenteerib, jälgib tuline ja kiire vestlus, millest pool tänu keelebarjäärile kaotsi läheb. Papà annab (ja vististi jääb) tavaliselt alla ja teeb siis vanema ja targema näo ette.
Tema ilma (loe kliimat) teadev pilk ei peitu mitte talumehe vaikses ja hoolivas teadmises, kuidas ilm taimi ja loodust möjutab, vaid vaatab maailma linnulennult. Eluaegse lennundushuvilisena on tema üks lemmik-lehekülgi veebis Meteo-AM, Itaalia lennuväe meteoroloogide kodukülg. Kui ta telekast ilmateadet jälgib tömbub ta suu kitsaks kriipsuks, küllap arvutab omaette tuulesuunda ilmakaardil ja püiab teadustajat ignoreerides “päris” tulevikku kokku kleepida. Ma ei tea kui palju ta ennustustest täppi läheb, kuivörd ta hoolibki, sest elu läheb edasi ka vihma ja tuisuga, aga hea on vaadata, kui mugavalt ja enesekindlalt ta tunneb end ilmakaardi pahurate frontide vöi satelliitfotodel tupruvate pilvemassiivide vahel näpuga vedades ja omaette pomisedes, et näe, see tsüklon on loodetavasti homseks läinud ja see lubab Alpidesse lund.
Mina ei teagi, mis aasta-ajaga meil parajasti tegemist on. Mingi hetk löppes suvi ära ja taevas kiskus tinahalliks. Niimoodi on kestnud kuskilt oktoobrist saadik. Umbes samal ajal märkasin, et majaesine viigipuu on häbelikult oma viimase lehe poetanud. Küllap siis oli sügis. Viimane nädalalöpp sadas üsna ägedalt. Ja nädalavahetus enne seda. Kas see on talv? Siiamaani on lubatud, et talvel ei saja, pigem tuleb karge ja kuiv öhk Alpidest mööda Po tasandikku alla ja püsib siin kevadvihmadeni. Eks näis. Ühte ma ütlen, Andaluusia talv on paremal aastal midagi Eesti kehvema suve taolist ja Lombardia kuri pilves nägu ei saa selle vastu mitte mingi nipiga.
Tema ilma (loe kliimat) teadev pilk ei peitu mitte talumehe vaikses ja hoolivas teadmises, kuidas ilm taimi ja loodust möjutab, vaid vaatab maailma linnulennult. Eluaegse lennundushuvilisena on tema üks lemmik-lehekülgi veebis Meteo-AM, Itaalia lennuväe meteoroloogide kodukülg. Kui ta telekast ilmateadet jälgib tömbub ta suu kitsaks kriipsuks, küllap arvutab omaette tuulesuunda ilmakaardil ja püiab teadustajat ignoreerides “päris” tulevikku kokku kleepida. Ma ei tea kui palju ta ennustustest täppi läheb, kuivörd ta hoolibki, sest elu läheb edasi ka vihma ja tuisuga, aga hea on vaadata, kui mugavalt ja enesekindlalt ta tunneb end ilmakaardi pahurate frontide vöi satelliitfotodel tupruvate pilvemassiivide vahel näpuga vedades ja omaette pomisedes, et näe, see tsüklon on loodetavasti homseks läinud ja see lubab Alpidesse lund.
Mina ei teagi, mis aasta-ajaga meil parajasti tegemist on. Mingi hetk löppes suvi ära ja taevas kiskus tinahalliks. Niimoodi on kestnud kuskilt oktoobrist saadik. Umbes samal ajal märkasin, et majaesine viigipuu on häbelikult oma viimase lehe poetanud. Küllap siis oli sügis. Viimane nädalalöpp sadas üsna ägedalt. Ja nädalavahetus enne seda. Kas see on talv? Siiamaani on lubatud, et talvel ei saja, pigem tuleb karge ja kuiv öhk Alpidest mööda Po tasandikku alla ja püsib siin kevadvihmadeni. Eks näis. Ühte ma ütlen, Andaluusia talv on paremal aastal midagi Eesti kehvema suve taolist ja Lombardia kuri pilves nägu ei saa selle vastu mitte mingi nipiga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar