esmaspäev, 8. jaanuar 2007

TIGUDE SòDA

Sàh sulle siestat.

Olin hämaratel pöhjustel seadnud äratuse kella kaheksaks. Paljudele vöib see olla hilja (8+1), teistele vara. Mulle, kes ma köik pühad nüri järjekindlusega kesklöunal ärganud, lihtsalt shokeeriv. Ootamatu piuks töukas mu ärksast unenäost mönevörra unisesse hommikusse. Selle vördlemisi kena ilma, mis meil mönda aega valitses, -- karge ja selge, meeldiv öhk, küllap otse Alpidest jöuludeks toodud, edukalt külm, mis sundis kaminat kütma ja selle ees istuma – on keegi ära koristanud. Hoopis hall argipäev istub nelja jalaga seljas, nutab vihmapisaraid. Ja väljas valitseb ehtne tigude söda. Nagu kevadel, kui teod piki ja risti jalgteid voorivad. S.t. kodade all küürus jömpsikad ootavad koolibussi vöi ronivad üksteise järel autodesse, autod omakorda urisevad üksteise järel, ikka teosammul, ühes ringteest teiseni ja üle lugematute kiirustökendite. Oleks keegi taibanud lambikesed ka teede kohalt alla korjata ei teakski, kas oleme omadega talves vöi kevades. Pühad on läbi, kuri tööilm on tagasi.




 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar