Käisime Genoas näitusel. USRR&Russia, avangard ja köik muu mis mahub 1905-40, pikk periood seinast seina. Pilte ja muud kraami oli uhkelt, Genoa on üks keskusi Venemaaga suhtlemisel, nii polnud ka venelastel kahju paremate palade muuseumitest välja toomisega.
üles oli pandud kanooniliselt, täpselt niipalju erinevusi maastikul, kui avangard kaasa töi s.t. oli kavandeid teatrikostüümidest, oli plakateid aga iseenesestmöistetavalt. Ainukeseks kuraatorikäe avalduseks jäi ohter, peamiselt Majakovski, tsitaatide kasutamine.
Majakovski oli üsna üheselt valitud näituse protagonistiks. Kes teine trügiks läbi nende aastate (kunsti)kriitiku, luuletaja, kujundaja ja (filmi)näitlejana, mees nagu orkester, orkester nagu mees. Väljas oli kogu kahurvägi: ROSTA akendest Punaarmee kommipaberiteni, raamatukaantest näidendiplakatiteni.
Varem meeldis mulle Majakovski hästi. Süüdimatu grupiteadvus, mis keskkoolis majandusöpetajat iganenud vaadete eest materdas, pöhikoolis noorkotkaks astus ja algkoolis eesti rahva kannatuste raja kirjutamata memuaare hoolega luges, lasi mul sama lödva elegantsiga kuskil lasteaiapölves joonistada Majakovski luulekogusse trotskistliku ilmarevolutsiooni illustratsioone: New Yorgi pommitamine, dessant Pariisis, nöukogude lipp Eiffeli tornil. ülikoolipäeviks olin Majakovski rehabiliteerinud, tema vehkimine mulle sobis, isegi foto oli seinal. Näitus röhus üle köige tema räuskavale poolele, sama kantsikuga nuheldi köiki kunstnikke, keegi polnud aja ega kommetega jöudnud tema meelest kaasa joosta; futuristid astuvad lavale pigem laadapalaganina, tema köike-jöuan, köike-teen, köiki-kritiseerin vibreerib nauseani. Isegi Trotski tundus rahuliku vanana, Malevitsh mainis mokaotsast: mulle Majakovski väga ei istu, rahulikum on Jesseniniga juttu puhuda.
Tegelikuks peategelaseks saab Genoas Malevitsh, kel ainukesena säilib mingi huumorisoon. Teised nalja ei möista, rahvast naerutavad labida-kriitikaga.
Lavakujunduse "vöit päikese üle" poolitatud must malevitshi ruut käib kitsaste aegadega kaasas: omad poisid ju, teeme selle lavakujunduse neile poole hinnaga. Alice Imedemaal vaimus on poolitatud ka teetass (Alice'le pakutud pool tassi ei tule muidugi Carrolli sulest vaid Disneü multifilmiversioonist 1951), mis kuulub samasse komplekti teekann-soomusrongiga. Teekann omakorda näib peenutseva igandina samovari körval, mis on töeline teemasin industriaalses möötmes, proletaarne ja kange on ka pruulitud tee, mida iga inseneri-ärra juba juua ei julge.
ülejäänud näitus marsib aga vääramatul sammul allakäigu ja stalinismi suunas, ise midagi märkamata, nagu pahaaimamatule Kirovile plaksutavad körged seltsimehed, nende vahel aga seisab töeline inimtorn, salalikult muigav Stalin: veel on aega, aastakest 3, siis näeb. Vedas, et näitus tömbab otsad kokku enne ilmasöda. öigusega, sest edasine pilt läheks liiga igavaks. Kuraatorid vist pidasid ka löppu pisut igavaks ja nii on viimases saalis seinad katmata, ristile riputatud Stalinid Musta mere ääres ja Moskvas peavad neile antavat tähelepanu jagama Palazzo Ducale freskodele unustatud pühakutega.
Kes enne 21st Genoast làbi peaks lonkima, astuge làbi. Muidu pannakse laadal luugid kinni ja
sòidetakse uude kohta, kyllap Moskvasse.
üles oli pandud kanooniliselt, täpselt niipalju erinevusi maastikul, kui avangard kaasa töi s.t. oli kavandeid teatrikostüümidest, oli plakateid aga iseenesestmöistetavalt. Ainukeseks kuraatorikäe avalduseks jäi ohter, peamiselt Majakovski, tsitaatide kasutamine.
Majakovski oli üsna üheselt valitud näituse protagonistiks. Kes teine trügiks läbi nende aastate (kunsti)kriitiku, luuletaja, kujundaja ja (filmi)näitlejana, mees nagu orkester, orkester nagu mees. Väljas oli kogu kahurvägi: ROSTA akendest Punaarmee kommipaberiteni, raamatukaantest näidendiplakatiteni.
Varem meeldis mulle Majakovski hästi. Süüdimatu grupiteadvus, mis keskkoolis majandusöpetajat iganenud vaadete eest materdas, pöhikoolis noorkotkaks astus ja algkoolis eesti rahva kannatuste raja kirjutamata memuaare hoolega luges, lasi mul sama lödva elegantsiga kuskil lasteaiapölves joonistada Majakovski luulekogusse trotskistliku ilmarevolutsiooni illustratsioone: New Yorgi pommitamine, dessant Pariisis, nöukogude lipp Eiffeli tornil. ülikoolipäeviks olin Majakovski rehabiliteerinud, tema vehkimine mulle sobis, isegi foto oli seinal. Näitus röhus üle köige tema räuskavale poolele, sama kantsikuga nuheldi köiki kunstnikke, keegi polnud aja ega kommetega jöudnud tema meelest kaasa joosta; futuristid astuvad lavale pigem laadapalaganina, tema köike-jöuan, köike-teen, köiki-kritiseerin vibreerib nauseani. Isegi Trotski tundus rahuliku vanana, Malevitsh mainis mokaotsast: mulle Majakovski väga ei istu, rahulikum on Jesseniniga juttu puhuda.
Tegelikuks peategelaseks saab Genoas Malevitsh, kel ainukesena säilib mingi huumorisoon. Teised nalja ei möista, rahvast naerutavad labida-kriitikaga.
Lavakujunduse "vöit päikese üle" poolitatud must malevitshi ruut käib kitsaste aegadega kaasas: omad poisid ju, teeme selle lavakujunduse neile poole hinnaga. Alice Imedemaal vaimus on poolitatud ka teetass (Alice'le pakutud pool tassi ei tule muidugi Carrolli sulest vaid Disneü multifilmiversioonist 1951), mis kuulub samasse komplekti teekann-soomusrongiga. Teekann omakorda näib peenutseva igandina samovari körval, mis on töeline teemasin industriaalses möötmes, proletaarne ja kange on ka pruulitud tee, mida iga inseneri-ärra juba juua ei julge.
ülejäänud näitus marsib aga vääramatul sammul allakäigu ja stalinismi suunas, ise midagi märkamata, nagu pahaaimamatule Kirovile plaksutavad körged seltsimehed, nende vahel aga seisab töeline inimtorn, salalikult muigav Stalin: veel on aega, aastakest 3, siis näeb. Vedas, et näitus tömbab otsad kokku enne ilmasöda. öigusega, sest edasine pilt läheks liiga igavaks. Kuraatorid vist pidasid ka löppu pisut igavaks ja nii on viimases saalis seinad katmata, ristile riputatud Stalinid Musta mere ääres ja Moskvas peavad neile antavat tähelepanu jagama Palazzo Ducale freskodele unustatud pühakutega.
Kes enne 21st Genoast làbi peaks lonkima, astuge làbi. Muidu pannakse laadal luugid kinni ja
sòidetakse uude kohta, kyllap Moskvasse.
Mulle see näitus just selle pärast ei meeldinud, et oli nagu mingi salat kõigest, kuidagi igavaks jäi, selline teemadest läbiratsutamine, ei korralikku ülevaadet, ei süvenemist.
VastaKustutaNing minul oli just väga kahju, et näitus siis otsad kokku tõmbas, kui ta tõmbas, sest olgu selle kunsti hilisema sisuga kuidas on, vorm tegi läbi märkimisväärse esteetilise arengu - eriti mis puutub valguse kasutamisse visuaalias (noh ja mina olen ju valgusefänn).