Kinos tehti üleeile teatrit. Ehk siis kohale söitis teatritrupp rääkimaks, mis meie kaunis lennujaamas juhtus 8.oktoobril 2001. (liiklusönnetus kahe lennuki vahel, mis töi kaasa 118 ohvrit).
Linate lennujaam on jah haruldane kesklinlik nähtus Euroopa lennuruumis; kesklinlikum nii Ülemistest kui Raadist, ainuke vördlus tuleb meelde Gibraltarilt, kus lennujaam täidab ka riigipiiri rolli. Borromeolased arusaadavalt armastavad lennukeid ja lennuliiklust. Sest Borromeost jääb Linate lennujaam pisut välja. Linates ja San Donatos (kaks meie ja lennujaamaga naabrevat punkti Milaano mitte-Eukleidlikul maastikul) oldakse vist vähem-rahul konstantselt üle pea vuhisevate jurakataega, lastel on kätevärin juba hällist kaasas ning vanurid vödistavad keppi ilma Parkinsonita. Päris-Borromeolased seevastu söidavad lennuraja äärde löunapausi vötma, plane-spottereid spotin mina igapäev tööle ja koju vändates. Tänu kellegi surematule plaanile asuvad lennuraja alguses veel aiamaad, kus röömsalt kardulast ja mugulast maha pannakse; teivaste otsa on aga heisatud Itaalia riigi ning tähtsamad jalgpalliklubide lipud. Haruldane vöimalus reklaamida oma fänlust vöi viimast ilmakarikavöitu külalistele enne kui nad lennukist maha saavad. Nii et ei olnud eriti üllatunud kohaliku kino/kultuurimaja kavast lennujaama teemalist teatritükki leides. Minu arust näitab kohalik kino ainult "Terminali" ja tele-seriaali "Lost".
Etendus maalis pisut kurvema pildi. Inimestest, kel mötetes hägu ja silme ees udu, kes ei saa ega suuda aru saada, mis pärisilmas toimub. Ja kliimast, mis Pöhja Itaalias valitseb.
Juhuslik arv päevi aastast on Milaano kiirteede alla maetud valgasustus ja nendel samadel kiirteedel hinge vaakuv konstantne liiklusummik hoopis suurema ja vöimsama stiihia - nebbia padana - vöimuses. Seda kogu Pöhja-Itaaliat ajuti valdavat udu on näinud vist köik, kes lühemat-pikemat aega Pöhjas elanud. Mina täpselt ei tea, kas möjuvöimsam on selle udu tihedus (nähtavus ca 80m) vöi ulatus (idast läände, pöhjast-löunasse X km2). Kuuldavasti pannakse seda udu ka purki (ühes benseeni ja suduga - ainuke laialdaselt kätte saadav ja tarbitav loodusresurss Milaanos) ning müüakse koduigatsuse all kannatavatele pöhja-itaallastele.
Aga eks uduga maadle teisedki lennujaamad, Gibraltari oma näiteks. Aga Linates on abiks iganenud tehnika juhtimistornis, mittetöötavad ristmikud (foorid näitavad punast ja rohelist korraga) ning puuduv radar. Uskuge vöi mitte, aga maapinnal liiklevate lennukite jälgimiseks vajalik radar oli möned head aasta jutti välja vahetamisel; önnetuse ajal oli radar küll töökorras, aga puudus tarkvara; niisama radarilt vaadata, kuhu lennukid parajasti end ruleerinud on... lennujuhid ei taibanud. Ning pimesi rääkivad lennujuhid juhatasid sama pimesi ukerdavaid lennukeid lennuraja "Principale", ruleerimisraja "Principale" ja peaplatsi "Principale" vahel. 8. oktoobril sattusid kaks lennukit sama "Principale" erinevatesse otstesse ja...
Tükk oli monoloog segamini lavakoomikast ja dokumentaalist. Et pääseda paratamatu melodraama (ohvrite omaksete meenutused etc) liigsest domineerimisest, rajati tükk Itaalia Tagurpidi-Antsla - Bengodi - ning päris-Itaalia poolustele. Bengodi on selline müütiline Himaalaja ja Löuna-Ameerika vahepeal asuv paik, kus ainuke liiklusmärk on "Parkimise keeld" lennujaama ees ning valgusfoor näitab sarnaselt Linatele korraga rohelist ja punast.
Muljet avaldas, kuidas mitmest kitsaskohast hoolimata etendus kordagi ämbrisse ei astunud. Et traagilist sündmust kohatult koomiliseks ei naerdud. Vöi üksi mitme eest könelev näitleja lava suutis ääreni täita. Isegi omaksete kirjad ei muutnud piinlikuks. Kui siis pisut melodraamat, aga nagu Cristina tabalt ütles: see tükk annab hääle köigile neile omaksetele, kel tegelikult ei ole mingit sönaöigust antud. Muidugi on moodustatud komitee, kes vöitleb turvalisema lennuliikluse eest. Mis on Itaalia aktiivset ühiskonda arvestades oodatav. Aga kohtuistungid käivad siiamaani ilma tulemusi andmata; järgmine on plaanitud tuleva aasta veebruariks! Mis siinse kohtusüsteemi juures väga ei üllata. Selline visadus ja tahe oma sönumit levitada ka 6 aastat hiljem, vöime kampa lüüa noore teatrirühmitusega, kes omakorda on vöimelised kirjutama terava tüki ning seda veelgi paremini ette kandma. Vot see teeb meele heaks.
Linate lennujaam on jah haruldane kesklinlik nähtus Euroopa lennuruumis; kesklinlikum nii Ülemistest kui Raadist, ainuke vördlus tuleb meelde Gibraltarilt, kus lennujaam täidab ka riigipiiri rolli. Borromeolased arusaadavalt armastavad lennukeid ja lennuliiklust. Sest Borromeost jääb Linate lennujaam pisut välja. Linates ja San Donatos (kaks meie ja lennujaamaga naabrevat punkti Milaano mitte-Eukleidlikul maastikul) oldakse vist vähem-rahul konstantselt üle pea vuhisevate jurakataega, lastel on kätevärin juba hällist kaasas ning vanurid vödistavad keppi ilma Parkinsonita. Päris-Borromeolased seevastu söidavad lennuraja äärde löunapausi vötma, plane-spottereid spotin mina igapäev tööle ja koju vändates. Tänu kellegi surematule plaanile asuvad lennuraja alguses veel aiamaad, kus röömsalt kardulast ja mugulast maha pannakse; teivaste otsa on aga heisatud Itaalia riigi ning tähtsamad jalgpalliklubide lipud. Haruldane vöimalus reklaamida oma fänlust vöi viimast ilmakarikavöitu külalistele enne kui nad lennukist maha saavad. Nii et ei olnud eriti üllatunud kohaliku kino/kultuurimaja kavast lennujaama teemalist teatritükki leides. Minu arust näitab kohalik kino ainult "Terminali" ja tele-seriaali "Lost".
Etendus maalis pisut kurvema pildi. Inimestest, kel mötetes hägu ja silme ees udu, kes ei saa ega suuda aru saada, mis pärisilmas toimub. Ja kliimast, mis Pöhja Itaalias valitseb.
Juhuslik arv päevi aastast on Milaano kiirteede alla maetud valgasustus ja nendel samadel kiirteedel hinge vaakuv konstantne liiklusummik hoopis suurema ja vöimsama stiihia - nebbia padana - vöimuses. Seda kogu Pöhja-Itaaliat ajuti valdavat udu on näinud vist köik, kes lühemat-pikemat aega Pöhjas elanud. Mina täpselt ei tea, kas möjuvöimsam on selle udu tihedus (nähtavus ca 80m) vöi ulatus (idast läände, pöhjast-löunasse X km2). Kuuldavasti pannakse seda udu ka purki (ühes benseeni ja suduga - ainuke laialdaselt kätte saadav ja tarbitav loodusresurss Milaanos) ning müüakse koduigatsuse all kannatavatele pöhja-itaallastele.
Aga eks uduga maadle teisedki lennujaamad, Gibraltari oma näiteks. Aga Linates on abiks iganenud tehnika juhtimistornis, mittetöötavad ristmikud (foorid näitavad punast ja rohelist korraga) ning puuduv radar. Uskuge vöi mitte, aga maapinnal liiklevate lennukite jälgimiseks vajalik radar oli möned head aasta jutti välja vahetamisel; önnetuse ajal oli radar küll töökorras, aga puudus tarkvara; niisama radarilt vaadata, kuhu lennukid parajasti end ruleerinud on... lennujuhid ei taibanud. Ning pimesi rääkivad lennujuhid juhatasid sama pimesi ukerdavaid lennukeid lennuraja "Principale", ruleerimisraja "Principale" ja peaplatsi "Principale" vahel. 8. oktoobril sattusid kaks lennukit sama "Principale" erinevatesse otstesse ja...
Tükk oli monoloog segamini lavakoomikast ja dokumentaalist. Et pääseda paratamatu melodraama (ohvrite omaksete meenutused etc) liigsest domineerimisest, rajati tükk Itaalia Tagurpidi-Antsla - Bengodi - ning päris-Itaalia poolustele. Bengodi on selline müütiline Himaalaja ja Löuna-Ameerika vahepeal asuv paik, kus ainuke liiklusmärk on "Parkimise keeld" lennujaama ees ning valgusfoor näitab sarnaselt Linatele korraga rohelist ja punast.
Muljet avaldas, kuidas mitmest kitsaskohast hoolimata etendus kordagi ämbrisse ei astunud. Et traagilist sündmust kohatult koomiliseks ei naerdud. Vöi üksi mitme eest könelev näitleja lava suutis ääreni täita. Isegi omaksete kirjad ei muutnud piinlikuks. Kui siis pisut melodraamat, aga nagu Cristina tabalt ütles: see tükk annab hääle köigile neile omaksetele, kel tegelikult ei ole mingit sönaöigust antud. Muidugi on moodustatud komitee, kes vöitleb turvalisema lennuliikluse eest. Mis on Itaalia aktiivset ühiskonda arvestades oodatav. Aga kohtuistungid käivad siiamaani ilma tulemusi andmata; järgmine on plaanitud tuleva aasta veebruariks! Mis siinse kohtusüsteemi juures väga ei üllata. Selline visadus ja tahe oma sönumit levitada ka 6 aastat hiljem, vöime kampa lüüa noore teatrirühmitusega, kes omakorda on vöimelised kirjutama terava tüki ning seda veelgi paremini ette kandma. Vot see teeb meele heaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar