Tunne kodulinna

Tunne kodulinna mõtlesin ja istusin varakult ratta selga. Sest kodust Leoncavallo kultuurivabrikuni on tagasihoidlikud 50 minutit. Autoga võib tegelikult rohkemgi olla, laupäeva öösel vähemasti. Aga autost ei olnud juttugi, mõned olid hirmsasti väsund ja kurnatud nädalast ja seal sees toimunud üritustest.

Mida minagi, iseenesest on rattaga tuuritada kõige parem. Nagu vanarahvas räägib: autoga TV, rattaga fotoaparaat, ja fotoaparaadi ma just äsja ostsin. Lihtsalt pisut tüütu on end pool tundi piki lennujaama lähist puujuurtest kõigutatud rada linna lohistada ja siis avastada, et teine pool tundi on veel ees.

Linna jõudnuna otsustasin mälukaarti silma ees hoides otsemat teed pidi lõigata. Siit ka sai mu hybris kiiresti karistatud, nagu pimestatult sõitsin mööda Milaanot edasi-tagasi. Kolmveerand tunnise otsa järel, tuttava bussi sabas saabusin ristmikule, mida kord olin juba näinud. Mis seal ikka, ega tegu pole mingi Tallinna sarnase külaga, et majade järgi jõuab otsustada, kus parasjagu ollakse. Nii et Leonkasse jõudsin mingi tunni pooleteise mõõdus hilinemisega, parajasti higisena ja puha. Polnud paha, arvestades et kontsert algas siiski kümme minutit hiljem.

Kontsert oli see eest viie tärnine. Nagu lubatud olid kohal: Esa - Milaano koduräppar, Assalti Frontali (wiki) - no comments, aastakümne kõige kõvem Itaalia grupp, Radio Onda Rossa lapsed ja puha, lõpuks aga mitte viimaks, Inoki, kes lõppude lõpuks alustas oma räpi teed, kuna tema isa kuulas Assalti Frontali:). Inoki on nüüd Bolognas ehk polekski niisama üles korjatud, kui poleks olnud tema hitti Il mio paese se ne frega, mis tõmbas piki Itaalia lippu joone meie ja nende vahel. Muidu on sellised kõhnad poisid, kõige nooremad ringis, samas oli neil ainuke naisterahvas kogu õhtuse kamba peale.
Assalti..., neid kuulan ma keskmiselt korra päevas, viimase plaadi viimistlus on lihtsalt nii kõva, möödunud ajas on neil ka teistmoodi lugusid olnud, psychedelic rocki isegi mängus jne. Lihtsalt tehke üks otsing Youtubes...
Ja Esa muidugi on sündinud õhtujutt, kelle "möla" ei vaibu hetkekski.

Mitte et mul oleks eriline armastus hip-hopi või räpi vastu. Olgem ausad, enamus kõlaritest plärisevast mölast on lihtsalt mingi arusaamatu ilatsemine suure raha suunas, mille kohta Inokil on täiesti kahepoolne arvamus. Aga kuna oli tegu suurte päris sotsiaalsete Itaalia mikriässadega, kes lubasid laval väikest collaborative battlet, noh ei saanud vahele jätta. Hästi tegin, sest need mehed on improvisatsiooni lainel ikka täiesti omaette teema, fuu kuklakarvad on siiamaani püsti. Igastahes tegid nad mitu tundi järjest möllu, täiesti tõsiselt, Assalti suutis isegi ühe loo püsti vedada nende immigrantide mälestuseks, kes tänaseks veevoogude all või CPT koonduslaagrites, ilma naljata, publik oli nutu äärel. Kui kõik lõpuks sai läbi, siis olin kui läbi klopitud.

Midagi, ajasin oma velole hääled ja tule sisse ning põrutasin minema. Mingi salakaval vihmapoiss oli kogu Milano pisikese veekilega katnud, nii et oma kaks korda lühema tee jooksul jõudsin konkreetselt kaks korda külje maha panna. Uskumatult lihtne, arvestades, et seda pole minuga siin kandis veel juhtunud. Õnneks järjepanu maandusin küljel, kus ei olnud pisikest kotti fotoka ja kahe õllega. Nii et praegu on aega ja kütust nutmata kõike seda kirja panna. Ning siis kui fotoka aku jälle täitub ka pilti teha, täna läks kogu aur erinevate võtete läbi proovimiseks lavalaudadel vehkijate üles püüdmiseks, ütleme et väga hästi välja ei tulnud, veel...

Järgmine kord see eest, me veel näitame kuidas luukas fotot teeb.