Kes on lugenud Viktor Pelevini P-Generatsiooni, vast mäletab, et kõik Venemaa parlamendisaadikud ja teised teleninad, olid ja on programmeeritud ja renderdatud ainult arvutis. Iga tegelast sidusid eetris oleva aja ja renderduskvaliteediga tema reklaamilepingud. P-Generatsioon hiilgab õige mitmest kohast (marketingi guru Che'd meenutan ikka hea sõnaga), aga just see telepoliitikute lugu tuli mulle ette täna New York Timesi uudiste seas. NYT ajakirjanikud nähtavasti ei ole Pelevinit lugenud, sest jäi mulje nagu oleksid nad üsna üllatunud sellest, et kõik ei pääse televiisorisse ja mõned aetakse suisa minema. Nimelt oli üks õnnetu suupaotaja avastanud, et tema jutt on saatest välja lõigatud. Mitte ainult, ka tema kujutis oli välja lõigatud nagu Trotski Lenini soomusautolt, miinus jalad, mis ühes tsensuuri ebaõnnestunult läbinud lõigus abitult tooli ees siplesid.
Et telekanalitel on omad (ja poliitilised) eelistused ei peaks ju kellelegi üllatusena tulema. Ühendriikidest pole vaja rääkidagi, Itaaliast tuleb kohe meelde riburodu pidi neid ajakirjanikke ja satiirikuid, kes on just teleris suupaotamise eest eluaegse eetrikeelu saanud. Beppe Grillo (mees, keda mina isiklikult eriti ei salli, aga kes sellegi poolest on paljude heade asjadega hakkama saanud) ütleb Sabrina Guzzanti Viva Zapatero! filmis, kus teda intervjueeritakse mingi järjekordse kohtuasja käigus:
"500 000 eurot? Kui nad mulle natukese hinnaalandust teeksid, maksaksin hea meelega; võin seda endale lubada, isegi kaks korda aastas, nii saan vähemasti kirjutada sellest, millest peaksite kirjutama teie [ajakirjanikud]."
Itaalias on eriti "eesrindlik" maa, kus just Euroopa kontekstis võib näha eeskujulikku äri, meedia ja poliitika maastiku ühinemist, mis mõnedes maades alles tulevikumuusika. Näiteks ostis siinne internetimagnaat Renato Soru ära kunagise PCI häälekandja l'Unita, ajalehe, mille omal ajal rajas Antonio Gramsci. Ühe suurema internetiteenuse pakkuja Tiscali omanik Soru juhtub samal ajal olema ka Sardiinia regiooni president. Hämmastaval kombel tekitas taoline turumajanduse nähtus pahameelt parempoolsete parlamendisaadikute seas, kes ei pidanud sellist võimu koondumist ühe inimese kätte sobilikuks; kuidas reageeris Mediaseti omanik peaminister Berlusconi ei ole mulle teada.
Iseenesest peen, ülirikkad mehed, kes on endale kaubelnud soodsad ja kõrged riiklikud kohad, loomulikult sooviksid, et nende sõnu ka võrdväärselt kajastataks, eks. Pressiteates ütles Sardiinia päritolu Soru, et ta ei soovinud l'Unita (ka Gramsci oli Sardiiniast) pankrotti või müümist mingitele kahtlastele ajakirjandusgruppidele. Kahjuks ei ole Soru tehing seotud ei ulja condottiere'luse ega heategevusega. Tegu on hoopis Partito Democratico üldise plaaniga tasalülitada vasakpoolsed elemendid Itaalia kultuuriruumis. Nimelt muutub peamiselt vanemate poolehoidjate loetud (läbimüük ca. 50 000 eksemplari) endine lipulaev hoopis netiportaaliks. Ühtsuse nime kandev võrguvärav, mis võiks välja näha nagu segu Delfist ja hot.ee lehekülgedest. Miks sellist newstainmendi kodulehekülge just niimoodi peaks kutsuma, ei tea, samas on ka Delfi ikka omajagu rumal nimi, kas pole. Samal ajal kolitakse l'Unita kultuuritoimetus Sardiiniasse ja osad ajakirjanikud liidetakse Partito Democratico häälekandja Europaga Vähemasti ei jää kaubamärk ripakile ning selle saab mugavalt täita ebaolulise informatsiooniga. Siinkohal võiks küsida, miks registreeris AS Eesti Päevaleht 99ndal aastal Postimehe eelkäija Edasi kaubamärgi? Sellest, miks Keskerakond on registreerinud endale Noorte Hääle, võib veel aru saada eks.
Kui palju tegelikult on tolku mingi ajalehe ostmisest ja selle internetiportaaliks muutmiseks, veel ei tea. Televisioon on ju endiselt kõige tähtsam meedia. Mulle, kui e-trükimeediast informatsiooni õngitsejale, on endiselt pisut šokeeriv, kui suurt vahe tuleb sisse TV-kanalite prominentsusega ajalehtede ees. Olgem ausad, sõna- või pressivabadus on tänapäeval kaotanud oma senise mõtte, ajalehtede müüginumbrite asemel peaksime hoopis rohkem tähelepanu pöörama erinevatele gruppidele jagatud teleminutitele.
Kuule, aga Europal on ju nii umbes 150 lugejat, mismõttes nad panevad ajakirjanikud sinna? ja siis ma vaatasin, et uudised ütlevad, et finantsdetailides ei ole veel kokku lepitud, mis minu kogemuse järgi Itaalias viitab sellele, et vabalt võib Soru seda lehte ka mitte enda.
VastaKustutaKust see info internetiportaaliks muutmise kohta tuleb? Ma mõtlen, et kujutada ette äralammutatud ja Sardiiniasse viidud l'Unita'-d on vääääga raske.
Samas, parteilt, kes jättis ära Festa dell'Unità, et tähistada mingit ebaselget Festa democratica-t, neilt võib kõike oodata....
Samuti ei mahu minu pähe
... kultuuritoimetuse Sardiiniasse viimine. No mingi osa, aga l'Unita' juppe Roomast ära viia tundub kuidagi saavutamatu
VastaKustutaLisaks muule ajakirjandusest läbi lipsanud kraamile tulevad detailid viimase kahe nädala Leftist. Aga sellest, et Unita muutub internetikeskseks on juttu isegi Guardianis. Europaga on nüüd nii, et temast saab "täisväärtuslik" parteihäälekandja (siiani on PD omast päris lehest eemale hoidnud). Sellest ka vajadus Unita ära osta - sest muidu oli juttu Unita minekust sellele grupile, kel on Riformista ja Libero, aga Riformistast saab selles nišis Europa peamine konkurent eks.
VastaKustuta