Maasikal

Suured toidupoed ja selverid on toredad. Aastaringi võib seal maasikal käia. Lähed, korjad korvikese maasikaid ja siis maksad kassas. Ainuke probleem: näpud saavad tordiseks.

Afroameeriklane

Üks teine kord jälle sattusin kõrtsi ja jäin ootama. Hiline aeg ka, kaua ei tulnud oodata, sõpru loovis, mitmekaupa. Jäin vestlema, nii nagu vist kogu Euroopas praegu vesteldakse, kõrtsis sees käiakse ainult ostmas, vestlemine ja muu jääb lageda taeva alla, sinna kus suitsu saab teha. Mul on natuke hirm ka, sest mõne kuu pärast vist kõrtsis vestelda ei saa, ainult osta saab.

Hiline aeg läks muudkui hilisemaks, hakkas juba varajaseks saama, meie ikka seisame väljas ja räägime, mitmes keeles segamini, sest ega siis sõprade käest ei küsita, need tulevad igast kohtadest ja võivad hoopis teistes keeltes rääkida. Selles kõrtsis väljas seismine on selline vahekäigus olemise koht, inimese muudkui voorib, teinekord kui väljas on rohkem kui sees või sisse üldse mahuks, siis võib trügimiseks minna. Tookord oli juba nii varajane, et trügimiseks ei oleks pidanud minema, aga mingi hetk tuli lennukas poiss ja ikka läks trügimiseks, päris mitmele jõudis otsa kõndida.

Nii varajasel kellaajal ei saanud me üldse aru, miks on vaja just meile otsa trügida, eriti kuna enne oli juba meil mingi ühe teise lennuka poisiga olnud jutuajamine teemal, kui palju ta peaks meile täpselt närvidele käima, sellele uuele lennukale ütlesime ka, mis me arvame. Ega me hästi ei arvanud.

Miskipärast lennukas poiss ka hästi ei arvanud, et me hästi ei arvanud, jäi sinna hoopis pikemaks ja siis mingi hetk läks jutuajamine juba selle peale, kui palju ta peaks meile täpselt närvidele käima, aga ega ta võttis vabalt, koomale ei võtnud, hästi igatahes ei arvanud ja närvidele käis kah, üldse ära ei läinud.

Mingi hetk vaatasin talle tõsiselt otsa, küsisin ta käest, inglise keeles küsisin, sest vahepeal oli jutuajamine jälle teiste keelte kaudu hakanud käima, küsisin talt Sorry mate, do You have a problem with me, because I'm Afroamerican, vaatasin veel otsa ja küsisin igaks juhuks üle, sest ega ta alati esimesest küsimisest aru ei saanud, eriti nähes, et ta ära ei olnud siiani läinud. Ta ka põrnitses tükk aega mu vähe päikest saanud näkku, mõni ütleks isegi kahvatusse näkku, eks ta segadusse jäi, aga lõpuks ütles Ei temal küll mingit probleemi sellega ei ole ja siis ta kadus ära ka.

Eks siis sai natuke rahu, ega seda paljuks ei jätkunud, sest oli aeg kus kõrtsidest üldiselt visatakse juba välja, üks sõber sõitis rattaga ära ja teisega läksime mujale juttu rääkima ja suitsu tegema, aga lennukas poiss vist palju rahu ei olnud saanud. Ega iga päev valgeid afroameeriklaseid ju ei näe ka, nii et rattaga koju läinud sõber rääkis, et oli lennukat poissi kahe tundmatu lennuka poisiga ühes näinud kõrtsi naasmas. Eks nad kõik tahtsid afroameeriklast näha.

Liputaja mantel

Liputaja mantel on kahe poolega. Väljast pleekinud liiva karva ja seest punane. Või siis väljast punane ja seest pleekinud liiva karva. Ühel poolel on küljetaskud ja teisel klapiga.

Lähed näiteks liputaja mantliga üle Toomemäe (kus ikka liputaja mantliga käia) ja vastu tuleb Peeter. Pika ja tõtliku sammuga, küllap läheb kohtumajja, seljas ka pleekinud liiva karva tolmumantel, ainult et ühe poolega. Kõnnid siis professorihärrale vastu näitad talle sisemist mantlipoolt, seda punast.

Kommunistliku Partei Manifest pomiseb ehmunud Tulviste ja pageb põõsastesse.

non un uomo cosí piccolo

Palermos, oodates kord pagasikontrolli, kohtasin depoos rühma töölistega Torinost, kes olid teel piiri äärde; nende seas üks muljetavaldav anarhist, ultra-individualist, keda kutsutakse "Unico", too keeldub ükskõik kellele, iseäranis politseile või võimudele üleüldse, oma pärisnime avaldamast: "Ma olen Unico ja kõik", niimoodi vastabki. Ootava rahvamassi hulgast, tavaliste krimkade (mafioosod) seas tundis Unico ära ühe tüübi Sitsiiliast (Unico on vist Napolist või kuskilt sealt alt), kes oli vahi all erinevate, nii tavakuritegude kui poliitiliste süüdistuste pärast, jõuame siis tutvustamiseni. Tutvustasin end: teine vaatas mind esmalt tükk aega, siis küsis: "Gramsci, Antonio?" "Jah, Antonio!" vastasin talle. "Ei saa olla," ütles: "sest Antonio Gramsci on kindlasti hiiglane ja mitte selline, nii väikene mees.". -- Rohkem ta ei rääkinud, tõmbus nurka, istus mingi kohatu instrumendi peale ja jäi nagu Marius Kartaago varemetel oma purunenud illusioonide üle mõtlema.

19. II. 1927; kiri 18; Antonio Gramsci, Lettere dal Carcere

Zaphisticated

Sõpru ei tule taga otsida;
Piisab, kui seisad Zavoodi ees ja ootad;
kuni sõbra väsinud kere allavoolu triivib.

Niiduk

Aknast paistab alatasa, kui niisama vahtida, autoaknast paistab, et midagi toimub silmanurgas, ise ju ei juhi. Palju asju on juhtub, keegi nagu sõidaks rattaga, teeks trikke tee ääres, rulaga, rulluiskudega; telegraafipostid loenduvad ise, autod loenduvad, kui valel pool näiteks bussis istuda.

Täna oli niiduk. Pikad vikatid, parimast assüüria terasest, parim assüüria kombain tööhoos. Langes väiksemaid puid sooservast, teeäärseid poste, teetulpasid, kännud jäid püsti nagu Roosterägalik oleks seenel käinud, üksikud bussipeatuste platvormid, nagu kulunud plaastrid pooltervenenud haavalt, kõik tuli üles. Siis algasid teetööd, kiirus pidurdus 50ni. Muidugi, ega mullavalli lõigata pole sama, mis raba peal vehkida. Liiguta siis kogu seda massi. Mulda pildus. Sinna tuleb ükskord jalgrattatee.

Lõpuks sai mööda, kiirus tuli üles, tükk aega langetati linnaäärseid laternaposte, maju ja autosid lendas, alles linnas sees tõmmati rauad koomale. Seal. Puiesteed, kurat, sellise väikese sõiduautoga kaugele ei jõua.

Lood

Üks koht, millele kuus aastat ei ole mõjunud, on kõrts, ikka samas kohas, ikka samad näod, kuigi inimesed on teised,  sama kella paiku läheb rahvast täis, sama kella paiku jääb rahvas täis, sama kella paiku visatakse välja.

Üks asi, mis kõrtsis on uus, täitsa hästi on välja mõeldud, on jutuõlu. Lähed sõbraga kõrtsi, võtate kolm õlut, istute lauda ja kes parema loo räägib, saab kolmanda endale. Sõber läheb leti man, võtab kolm õlut ja esimese tuttavama näo kaasa, istutakse lauda ja palutakse tuttaval üks lugu rääkida. Lähed omakorda leti äärde, võtad kolm õlut, istud suvalisse lauda maha, lükkad kaks õlut teiste poole ja küsid, kas kellelgi oleks üks hea lugu rääkida.

Räägin seda ühes suvalises lauas, mõnda tegelikult tunnen, ühele välismaalasele, ta naerab ja küsib, kas see süsteem töötab. No ma rääkisin sulle just ühe loo, ütlen talle. Ta noogutab vaikselt, küllap sul on õigus, ja läheb õlle järgi.