Oh bej, oh bej nimeline laat kestis juba mönda aega , aga mina oma nina toast välja ei pistnud tänu visale vihmale, mis järjekindlalt vastu aknaid peksis. Esimesel pilgul ei paista see mingi öige vihmana, aga juba kiire käik baarist suitsu ostmiseks töestab üsna veenvalt, et vihmavarjust märjaks saamise vastu abi ei ole. Ikka on jalavarjud mönusasti ligund ja vettind püksid kleepuvad piki sääri. Ja vihmavarju unustan ma ka alati enne tuppatulekut sulgeda ning saan sugeda teemal, miks ma Cristinale viimaseks eksamiks halba önne üritan tuua. (Ma töesti ei saa aru, kuidas kallid eurooplased oma vihmavarje kuivatavad, sest ruumis sees vihmavarju avada ei tohi).
Pühapäevaks olid suuremad vihmaplaanid önneks täidetud ja nönda jätsin Cristina koju öppima, ise aga söitsin metrooga kesklinna. Enne jöudsime veel tülli minna teemal, kas on kohane kutsuda noid, kes laadal müügiga tegelemise eest linnale kohamaksu ei taha tasuda, “abusivi-deks” e. “ärakasutajateks”. Minu arust oli tegu selgelt keele ära kasutamisega mingi grupi ette kriminaliseerimiseks ja vötet ennast vöiks kutsuda abusive.. Sama hea, kui rändureid ja muidu nipernaadisid hulgusteks (mis vanasti paragrahvi alla käis) kutsuda. Cristina omalt poolt asus hoopis tuliselt itaalia keelt kaitsma (?) ja vihastas miskipärast. Töötamine teeb tigedaks ja öppimine öelaks, nagu öeldakse.
Linn oli inimesi triiki täis ja autotühi nagu autovaba päev. Mis iseenesest on Milaanos harv nähe ja juhtub ainult ee… autovabal päeval. Trammid söitsid kahekaupa, et köiki soovijaid kohale söidutada. Castello Sforzesco eest läks laat kahele poole kaares lahti. Tosinate viisi putkasid, kus müüdi köikvöimalikku, nagu sedasorti laatadel ikka. Milaano on eriti raamatulembene, väikeseid antikvariaatkioskeid on köikjal kesklinnas ja küllap nad köik olid kohale ilmunud. Muud nänni oli vastavalt müüjate fantaasialennule ning toidukraamist müüdi köike sitsiilia maiustest salaamini. Kellegi kuri kava oli kioskid omavahel lintidega kokku siduda, nii et kord “tunnelisse” sisenenud vöisid vaid loota, et kunagi valgus paistma hakkab. Sellesse koridori surus kellegi nähtamatu käsi inimesi juurde ja juurde ning umbes 10 minuti jooksul jäin inimtropis lihtsalt seisma. Köik vötsid seda asjade loomuliku käiguna söid oma suhkruvatti edasi, ootasin minagi minutit 5 kuni 10 ja ena imet, tropp lahtus nagu poleks olnudki.
Ringipidi jöudsin Castello taha välja, sealt algas ka siis nn. “abusivide” laat. Nagu vöis aimata ei olnud tegu öelate konkurentidega, kes üritasid osalusmaksu vörra madalamate hindadega suuremat kasumit teenida. Rohkem hipi- ja pungiturg vaheldumisi köigi nende aafriklaste ja hindudega, kes iga päev oma “armanit” ja “guccit” tänavatel pakuvad. Pahased “ametlikud” müüjad oli taaskord asjatult hüsteeriat töstnud: kauba-artiklid ega kliendid kahe laada vahel ei kattunud. Nagu oleks veel vähe, et paljud peavad igapäev oma elatist väheturvalistel moodustel hankima, tarvis neid jöulude puhul topelt-peetida. Höögveini müüdi ja mitte vähe, ühed mängisid trumme ja teised vaidlesid erinevate vesipiipude hääde külgede üle.
Söin ja jöin seal minagi, koju jöudsin pimedas.
Pühapäevaks olid suuremad vihmaplaanid önneks täidetud ja nönda jätsin Cristina koju öppima, ise aga söitsin metrooga kesklinna. Enne jöudsime veel tülli minna teemal, kas on kohane kutsuda noid, kes laadal müügiga tegelemise eest linnale kohamaksu ei taha tasuda, “abusivi-deks” e. “ärakasutajateks”. Minu arust oli tegu selgelt keele ära kasutamisega mingi grupi ette kriminaliseerimiseks ja vötet ennast vöiks kutsuda abusive.. Sama hea, kui rändureid ja muidu nipernaadisid hulgusteks (mis vanasti paragrahvi alla käis) kutsuda. Cristina omalt poolt asus hoopis tuliselt itaalia keelt kaitsma (?) ja vihastas miskipärast. Töötamine teeb tigedaks ja öppimine öelaks, nagu öeldakse.
Linn oli inimesi triiki täis ja autotühi nagu autovaba päev. Mis iseenesest on Milaanos harv nähe ja juhtub ainult ee… autovabal päeval. Trammid söitsid kahekaupa, et köiki soovijaid kohale söidutada. Castello Sforzesco eest läks laat kahele poole kaares lahti. Tosinate viisi putkasid, kus müüdi köikvöimalikku, nagu sedasorti laatadel ikka. Milaano on eriti raamatulembene, väikeseid antikvariaatkioskeid on köikjal kesklinnas ja küllap nad köik olid kohale ilmunud. Muud nänni oli vastavalt müüjate fantaasialennule ning toidukraamist müüdi köike sitsiilia maiustest salaamini. Kellegi kuri kava oli kioskid omavahel lintidega kokku siduda, nii et kord “tunnelisse” sisenenud vöisid vaid loota, et kunagi valgus paistma hakkab. Sellesse koridori surus kellegi nähtamatu käsi inimesi juurde ja juurde ning umbes 10 minuti jooksul jäin inimtropis lihtsalt seisma. Köik vötsid seda asjade loomuliku käiguna söid oma suhkruvatti edasi, ootasin minagi minutit 5 kuni 10 ja ena imet, tropp lahtus nagu poleks olnudki.
Ringipidi jöudsin Castello taha välja, sealt algas ka siis nn. “abusivide” laat. Nagu vöis aimata ei olnud tegu öelate konkurentidega, kes üritasid osalusmaksu vörra madalamate hindadega suuremat kasumit teenida. Rohkem hipi- ja pungiturg vaheldumisi köigi nende aafriklaste ja hindudega, kes iga päev oma “armanit” ja “guccit” tänavatel pakuvad. Pahased “ametlikud” müüjad oli taaskord asjatult hüsteeriat töstnud: kauba-artiklid ega kliendid kahe laada vahel ei kattunud. Nagu oleks veel vähe, et paljud peavad igapäev oma elatist väheturvalistel moodustel hankima, tarvis neid jöulude puhul topelt-peetida. Höögveini müüdi ja mitte vähe, ühed mängisid trumme ja teised vaidlesid erinevate vesipiipude hääde külgede üle.
Söin ja jöin seal minagi, koju jöudsin pimedas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar