Don Camillo

Kes soovib paremini mõista Itaalia igapäevast draamat, võiks pilgu peale visata 1951. aasta filmile “Don Camillo”: lugu preestrist, kes peab oma karja ja küla jagama kommunistist linnapea Pepponega. Jalgpallivägivald ja kohtunike äraostmine (cf. calciopolis); Romeo ja Juliet, keda ei preester ega linnapea taha paari panna (cf. Pacs); ja muidugi katoliiklased vs. kommunistid, streigid etc. Kuigi tinglik aasta on 1946, jääb filmi vaadates mulje, et tegu on RAI 1 uudistega.

Ühtemoodi populaarsed olid don Camillost vändatud filmid (kokku 6) ja stsenaariumitele aluseks olnud tekstid Guareschi sulest. Viimane oli tuline monarhist ja hiljem kristlik demokraat, kes kirjutas, joonistas ja andis välja satiirilist ajalehte “Candido”, ning sai kuulsaks väitega, et kommuniste eristab tavalistest inimestest kolmas ninasõõre – sealt kaudu väljub aju ja sisenevad parteidirektiivid.

Väikeses Brescello kommuunis (Emilia-Romagna, alam-Padania) asetleidvad sündmused, selle elanikud ühes don Camillo ja Pepponega on aga kirjeldatud ütlemata soojalt ja inimlikult. Kõik mõistagi räägivad väga valju häälega ja ägedalt zestikuleerides, viimaseks argumendiks sageli rusikad (don Camillo saab kuulsaks laadakaklusega, kus üksipäini taob üles 15 talumeest ja nagu muuhulgas loobib paksudest plankudest pidulaudu), aga lõppkokkuvõttes on kõik sama asja eest väljas, omavaheline kisklemine ei tulene mitte vihapidamisest vaid sõja- ja revolutsiooni-järgsest olukorrast, kus ühed vanamoodi ei saa ja teised uutmoodi ei taha. Ja preester ning linnapea paistavad omavahelist konflikti igati nautivat, nemad teisiti enam ei oska, ning kui pärast järjekordset kaklust don Camillo teise Itaalia otsa pagendatakse, siis teda pasunakooriga ära saatma tulnud linnapea lubab, et teeb uuele preestrile ruttu tuule alla, nii et Kirikul ei jää muud üle, kui Camillo tagasi tuua.

Kuigi draama näikse tänapäevane ja samu momente võib iga päev lehtedest lugeda, on tänane Itaalia tükimaad sallimatum. Erinevalt Guareschi tegelastest ei ole midagi naljakat ei Berlusconis ega Bossis. Ja hoolimata kommunistide näilisest valimisvõidust on il Professore valitsus end tõestanud valijate soove järjekindlalt ignoreerib. Sarnaselt on käinud Emilia-Romagna ühe tähtsama linna Bologna käsi. Linnapeaks valitud Cofferati, varem tuntud kui vasakpoolne radikaal ja ametiühingutegelane on osutunud opositsioonist konservatiivsemaks. Jalgpalliski ei anna enam kaasa elada koos a.s.Roma kunagiste legendaarsete fànnidega Curva Sud'is: enamuses on lòunatiiva yle vòtnud fashistid, eristamatud pòhjakaares istuvatest Lazio fànnidest

Täiesti on puudu don Camillo esimesest filmist politsei. Itaalia politseil on poliitiliste vaadete ja vägivalla-lembuse poolest vähe vahet paremäärmuslike jalgpalli-huligaanidega. Nii et viimaseid sündmusi Catanias jälgides kippus mulle kallale väike-kodanlik parastamine: las pada kakleb katlaga. Ei taha hästi uskuda Oudekkit, et tegu on publiku ette valmistamisega Vicenza manifestatsiooni ajaks, sest rahulike ja vähem rahulike manifesteerijate tagumisega saavad nad hakkama ilma igasuguse ette-valmistuseta; kõik on sellega harjunud, kahjuks. Mis muidugi ei tähenda, et minemata jääks, vastupidi. Kõik, kel võimalust ja tahtmist on: kohtume 17. veebruaril Vicenzas.