Meie aja (blogi)kangelastest

Meie kõigi poolt armastatud blogikangelase Jüri Saare kolumne võib viimasel ajal kohata Eesti Ekspressi @arvamuse veergudel. Nagu ikka iseloomustab tema tekste korralik eeltöö, kindel ja väljakujunenud arvamus ning iseäralik segu heasüdamlikust naiivsusest ja ülimast küünilisusest, võiks ütelda, et Jüri Saar on oxymoron Eesti liberaalsel mõttelaval.

Kirjatükk "Meie aja kangelane" hiilgaski just naiivsuse poolest. Saar on tegev äriinkubaatoris ja tema arutluskäik tavaliselt põhineb kahel väitel: ärimehed on innovatsiooni allikad ning et rikkus ei ole piiritletud väärtus, seda on võimalik juurde toota. Huvitaval kombel populariseerib ta aga liberaalseid vaateid, maailmapoliitikat, mis võitleb ekstensiivsete majanduspraktikate poolt kogu maailmas.

Vähe on loota intensiivseid lahendusi olukorras, kus on lihtsalt avada uus tehas Hiinas järgimata isegi minimaalseid üldinimlikke väärtusi, olukorras, kus inimkapitali hulk on piiramatu (2 miljardit inimest Hiinas ja Indias). See kurikuulus progress, mille vilju me iga päev maitseme, on loodud märkimisväärse osa maailmast hoidmisega Dickensi Inglismaa tasemel. Õnneks on piisavalt selgitustööd teinud ka hääd Eesti Ekspressi ajakirjanikud. Nimelt oli selle rinnale prõmmiva ja kõigile ärimeestele pühakustaatust nõutava pisiloo kõrvale seatud meenutused kuidas täpselt teenused muutuvad odavamaks tänu ärimeeste ennast unustavatele pingutustele - SMS laenu andes.

Küll aga pani mõtlema Saare erakordne küünilisus kahe nädala eest avaldatud "Shokeerivalt lihtne lahendus...". Shokeerivalt lihtne jah, kaks aastat pärast Katrina katastroofi on koduta, majutatud formaldehüüdist lehkavaisse kämpereisse, 95 000 inimest, New Orleansi ülesehitustöid iseloomustab: maksukärped ülirikastele (3,5 miljardit), kõrged riigipoolsed kulud (116 miljardit dollarit), millest enamus istub kinni bürokraatia rägastikus, madalad palgad immigrant-tööjõule, kaasamisest välja jäetud kohaliku elanikkonna tööpuudus, vaesemate linna-piirkondade unarusse jätmine. Vabariiklaste poliitika näib olevat igal sammul tõestada valitsuse saamatust ilmaelu juhtimisel, omamoodi valimislubaduse täitmine, kas pole. Õigupoolest on tuhanded ühendriikide valitsuse süül ja Katrina tuules põgenenud vaesed taaskord saavutanud oma endise rolli, nad on nähtamatud, eri osariikide vahel hajutatud ning kannatavad vaikides. Nende seljataga ei ole
lobby, mis maksumaksja rahast miljoni-villasid ehitaks.

Selliste üldiste teadmiste taustal tundub eriti võigas Saare ülivõrretes kirjutatud essee Ameerikas nähtu-kuuldu rakendamisest Eestis. Kust võtab ta nii optimistliku tooni, New York Times annab Katrina otsingu peale 5000 artiklit, paljud neist tõesti kriitilised, asjast huvitatutel on mõistlik lisainformatsiooni otsida ka Counterpunch.org artiklite seast.

Kas olekski imelik oodata, et autor tõemeeli soovitaks laiaulatuslikku ning adekvaatset programmi sundüürnike probleemi lahendamiseks. Küll aga kumab TINA-Jüri tekstist irvitus: sotsiaalse katastroofi korral tehkem nii nagu Ameerikas - jätame sajad surema, tuhanded ajame kodudest välja ja lõpuks korjame poliitilist profiiti tosinatele lahenduse
leidmisega.

Sõnaga, kui see ongi läbi mõeldud ja arukas parempoolne narratiiv, siis mina võin vabalt olla hüpervasakpoolne ;). Jüri vastu ei ole mul samas midagi. Paljulugenud inimene, kelle loogika omandatud ideloogia raamides on eksimatu, ning kellega ma mitmetes küsimustes nõustun, isegi kui probleemiasetus ning tähelepanu keskpunkt jätavad alatihti soovida. Toivo sarnaste paskvillimeistridega pole aga vist midagi peale hakata. Küll võiks teine kord kaks korda ette mõelda, kui paja ja katla tantsu alustada.