Nagu Sirje juba kirjutas on vasakpoolne laine Euroopas taas liikvel. Küprose valimised võitsid kommunistid, Prantsusmaal andsid valijad oma ei-hääle Sarkozyle, aga kõige olulisem on vast siiski Hispaania progressiivse valitsuse jätkamine ametipostil.
Hispaania valimistel sai ülekaaluka võidu valitsev sotsialistide partei. Valimas käis 75 % hääleõiguslikest ja PSOE sai 43,64% häältest (11 miljonit häält). Parempoolne PP sai 40% häältest (10 miljonit häält). Mõjuvõimsuselt kolmas partei parlamendis on aga kataloonia tsentripartei CiU. Sotsialistide absoluutsest enamusest jäid siiski mõned kohad puudu.
Sotsialistide tõus toimus peamiselt väikeste regionaalsete parteide arvelt. Paljuski oli tegu nn "kasuliku" hääle andmisega Zapaterole et vältida võimalikku paduparempoolsete naasmist võimule. Nii kaotasid tänu sotsialistidele oma mõjuvõimu Aragoni, Kanaari ja Kataloonia separatistid. Suuremate kaotajate hulka kuuluvad Kataloonia vabariiklased ja endised kommunistid. IU kaotuse tagamaad aga põhinevad regionaalsel valimisseadusel, nende toetus üle riigi oli 4 protsenti, kohti aga saadi 1% eest, nende kaks kohta olid kòige "kallimad" - enam kui 400 000 häält saadiku kohta. Selle kòrval sai PSOE oma kohad kàtte ca 65 000 häälega. Üks põhjusi separatistlike liikumiste kaotuse taga on mõistagi sotsialistide edukas regionaalpoliitika, nood väikesed parteid olid tihti pigem protestihäälte kogumiseks, mis sotsialistide esimese valitsusaja järel palju oma atraktiivsusest kaotasid.
Kohtade kaotus vasaktiival seab paraku piirid ka sotsialistide valitsusele. Kui eelmine koosseis põhineski koostööl vasakpoolsete ja katalaani vabariiklastega, siis seekord on vähemasti la Vanguardia andmetel valitsusse minek koos katalaani moderaatide ja baski natsionalistidega. Mis on Hispaania föderatiivse arengu suhtes muidugi hea, aga vòib kaasa tuua järeleandmisi sotsiaal- ja majanduspoliitika osas. Mitte et Zapatero oleks eriti vasakpoolse majanduspoliitikaga ka enne hiilanud, pigem sarnaneb tema pakett muude "mitte-nii-vasakpoolsete-vasakpoolsetega" üle Euroopa. Sotsialistide edu Hispaanias seletab pigem nende progressiivne poliitika, läbi viidud reformid aitavad Hispaanial 21sse sajandisse jõuda katoliku kiriku ja tagurlike konservatiivide kiuste.
Populaarid samal ajal ei ole eriti muutunud Franco aegadest saadik, parlamendis koostööd teha nad ei oska ja kogu nende valimiste sõnum oli hirmu õhutamine ning ainuke lootus: äkki sotsialistide toetajad ei lähe valima. Rumal iseenesest, populaarid ju omi valijaid ei pidanud veenma, aga kuidas liberaalsest tsentrist või suisa vasakult tiivalt padukonservatiivse retoorikaga hääli võita või kuidas jätta kaasaegset muljet ajal, kui katoliku kirik ähvardab Zapatero valijaid põrgusse minekuga... Seni kuni populaarid ei suuda oma vaateid tänapàevaga kooskõlla viia ei ole neil ka lootust peaministri kohale pääseda.
Kuivõrd Hispaania kannatab sarnaselt muu ilmaga Ühendriikidest lahti pääsenud majanduslanguse all, siis on Zapaterol kahtlemata keeruline oma senist populaarsust hoida. Juba praegu suureneb töötus (suuresti ehitussektoris ja immigrantide hulgas) ning ka populaaride toetuse väikest tõusu taga olid langusest johtuvad hirmud. Zapatero omalt poolt on lubanud maksukärpeid ja suurendada investeeringuid infrastruktuuri. Maksude alandamine pidi seekord puudutama pigem tavakodanikke, mitte ühiskonna esidetsiili ja suuri firmasid, seega ròhuma pigem tarbijate usalduse taastamisele ning aitama suure laenukoormusega hakkama saada. Selge on ka see, et maksude kärpimine ettevõtetele vähendab võimalusi aidata riigi poolsete garantiidega tavainimesi rasketest aegadest üle. Samas valitsusel manööverdamisruumi on, sest eelarve on neil kenasti positiivne ning riigivõlg ei ole võrreldes teiste Euroopa riikidega eriti suur.
Hispaania valimistel sai ülekaaluka võidu valitsev sotsialistide partei. Valimas käis 75 % hääleõiguslikest ja PSOE sai 43,64% häältest (11 miljonit häält). Parempoolne PP sai 40% häältest (10 miljonit häält). Mõjuvõimsuselt kolmas partei parlamendis on aga kataloonia tsentripartei CiU. Sotsialistide absoluutsest enamusest jäid siiski mõned kohad puudu.
Sotsialistide tõus toimus peamiselt väikeste regionaalsete parteide arvelt. Paljuski oli tegu nn "kasuliku" hääle andmisega Zapaterole et vältida võimalikku paduparempoolsete naasmist võimule. Nii kaotasid tänu sotsialistidele oma mõjuvõimu Aragoni, Kanaari ja Kataloonia separatistid. Suuremate kaotajate hulka kuuluvad Kataloonia vabariiklased ja endised kommunistid. IU kaotuse tagamaad aga põhinevad regionaalsel valimisseadusel, nende toetus üle riigi oli 4 protsenti, kohti aga saadi 1% eest, nende kaks kohta olid kòige "kallimad" - enam kui 400 000 häält saadiku kohta. Selle kòrval sai PSOE oma kohad kàtte ca 65 000 häälega. Üks põhjusi separatistlike liikumiste kaotuse taga on mõistagi sotsialistide edukas regionaalpoliitika, nood väikesed parteid olid tihti pigem protestihäälte kogumiseks, mis sotsialistide esimese valitsusaja järel palju oma atraktiivsusest kaotasid.
Kohtade kaotus vasaktiival seab paraku piirid ka sotsialistide valitsusele. Kui eelmine koosseis põhineski koostööl vasakpoolsete ja katalaani vabariiklastega, siis seekord on vähemasti la Vanguardia andmetel valitsusse minek koos katalaani moderaatide ja baski natsionalistidega. Mis on Hispaania föderatiivse arengu suhtes muidugi hea, aga vòib kaasa tuua järeleandmisi sotsiaal- ja majanduspoliitika osas. Mitte et Zapatero oleks eriti vasakpoolse majanduspoliitikaga ka enne hiilanud, pigem sarnaneb tema pakett muude "mitte-nii-vasakpoolsete-vasakpoolsetega" üle Euroopa. Sotsialistide edu Hispaanias seletab pigem nende progressiivne poliitika, läbi viidud reformid aitavad Hispaanial 21sse sajandisse jõuda katoliku kiriku ja tagurlike konservatiivide kiuste.
Populaarid samal ajal ei ole eriti muutunud Franco aegadest saadik, parlamendis koostööd teha nad ei oska ja kogu nende valimiste sõnum oli hirmu õhutamine ning ainuke lootus: äkki sotsialistide toetajad ei lähe valima. Rumal iseenesest, populaarid ju omi valijaid ei pidanud veenma, aga kuidas liberaalsest tsentrist või suisa vasakult tiivalt padukonservatiivse retoorikaga hääli võita või kuidas jätta kaasaegset muljet ajal, kui katoliku kirik ähvardab Zapatero valijaid põrgusse minekuga... Seni kuni populaarid ei suuda oma vaateid tänapàevaga kooskõlla viia ei ole neil ka lootust peaministri kohale pääseda.
Kuivõrd Hispaania kannatab sarnaselt muu ilmaga Ühendriikidest lahti pääsenud majanduslanguse all, siis on Zapaterol kahtlemata keeruline oma senist populaarsust hoida. Juba praegu suureneb töötus (suuresti ehitussektoris ja immigrantide hulgas) ning ka populaaride toetuse väikest tõusu taga olid langusest johtuvad hirmud. Zapatero omalt poolt on lubanud maksukärpeid ja suurendada investeeringuid infrastruktuuri. Maksude alandamine pidi seekord puudutama pigem tavakodanikke, mitte ühiskonna esidetsiili ja suuri firmasid, seega ròhuma pigem tarbijate usalduse taastamisele ning aitama suure laenukoormusega hakkama saada. Selge on ka see, et maksude kärpimine ettevõtetele vähendab võimalusi aidata riigi poolsete garantiidega tavainimesi rasketest aegadest üle. Samas valitsusel manööverdamisruumi on, sest eelarve on neil kenasti positiivne ning riigivõlg ei ole võrreldes teiste Euroopa riikidega eriti suur.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar