Kasulike häälte, taktikalise valimise ja üleüldise pettumuse vahele kaotatud valimised (millest on ka Belpaese ajaveebis palju juttu olnud) jätsid kohalikule ajakirjandusele palju ruumi mõnuga kirjeldada Itaalia saabumist XXI sajandisse (sic!). Isegi eelmise nädala Vanity Fairi esimesed 50 lehekülge olid kaetud kas reklaami või poliitilise sõimuga. Mis häda austatet toimetajatel just selles ajakirjas Sinistra Arcobaleno'ga oli, ma ei tea, aga las ta siis jääb.
Seda võimsam oli selle aasta XXV aprilli võiduparaad. Milaano peatänavad kadusid 100 000 inimese alla. Üle piazza Duomo voolas iga natukese aja tagant ca 30 000 inimest; teekonnale Porta Veneziast Duomoni, mis tavaliselt võtab kiirel sammul vast 20 minutit, kulus ca üle kolme tunni.
Igas vanuses ja mõõdus, grupiti või üksi, pere- ja sõpruskonniti. Helid ja sumin, lipud, tavaline “kõige koledama flaieri” võistlus, noortekeskuste veokid plaadikeerutajatega, pasunakoor, rahulolevad t-särgi (mulje, et kuskil on avatud sots-art' töökojad) ja karastusjookide müüjad. Ja muidugi kõiksugu parteid, fraktsioonid, komiteed, algatusgrupid, liikumised; tõsi ta on, et kui "kaks itaallast = poliitiline TV show", siis "kolm itaallast = partei". Unustage parteirakukesed, meil on rakuparteid.
Kuskil kuue paiku otsustas see kirju kamp kesklinna ja üllatunud turistid sinnapaika jätta ning mahutas end vaevaliselt metroosse. Kes koju, kes Torchiera organiseeritud after-partyle. CA Torchiera on üks mahajäetud mõis/suurtalu Milaano põhjakaares ning üritus toimus selle esisel väljakul, mida nad vaesekesed peavad jagama surnuaiaga.
Imposantsete portaalide ette säätud laval käisid kordamööda partisanid juttu vestmas ja mingid grupid tralli tegemas. Peoga komödiante ja muid näitlejaid sinna vahele. Ja ma sain aru, mida Oudekki mõtles kui ta rääkis Itaalia põhiseadusest, sest tegu on tõesti ühiskondliku leppega. Ning ma sain ka aru, miks partisanidelt relvad ära võeti, sest et muidu nad oleksid läinud ja garanteerinud, et nende võitluse hinnaga kirjutatud põhiseadust ka järgitaks.
Seda võimsam oli selle aasta XXV aprilli võiduparaad. Milaano peatänavad kadusid 100 000 inimese alla. Üle piazza Duomo voolas iga natukese aja tagant ca 30 000 inimest; teekonnale Porta Veneziast Duomoni, mis tavaliselt võtab kiirel sammul vast 20 minutit, kulus ca üle kolme tunni.
Igas vanuses ja mõõdus, grupiti või üksi, pere- ja sõpruskonniti. Helid ja sumin, lipud, tavaline “kõige koledama flaieri” võistlus, noortekeskuste veokid plaadikeerutajatega, pasunakoor, rahulolevad t-särgi (mulje, et kuskil on avatud sots-art' töökojad) ja karastusjookide müüjad. Ja muidugi kõiksugu parteid, fraktsioonid, komiteed, algatusgrupid, liikumised; tõsi ta on, et kui "kaks itaallast = poliitiline TV show", siis "kolm itaallast = partei". Unustage parteirakukesed, meil on rakuparteid.
Kuskil kuue paiku otsustas see kirju kamp kesklinna ja üllatunud turistid sinnapaika jätta ning mahutas end vaevaliselt metroosse. Kes koju, kes Torchiera organiseeritud after-partyle. CA Torchiera on üks mahajäetud mõis/suurtalu Milaano põhjakaares ning üritus toimus selle esisel väljakul, mida nad vaesekesed peavad jagama surnuaiaga.
Imposantsete portaalide ette säätud laval käisid kordamööda partisanid juttu vestmas ja mingid grupid tralli tegemas. Peoga komödiante ja muid näitlejaid sinna vahele. Ja ma sain aru, mida Oudekki mõtles kui ta rääkis Itaalia põhiseadusest, sest tegu on tõesti ühiskondliku leppega. Ning ma sain ka aru, miks partisanidelt relvad ära võeti, sest et muidu nad oleksid läinud ja garanteerinud, et nende võitluse hinnaga kirjutatud põhiseadust ka järgitaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar