neljapäev, 24. aprill 2008

Tiibetist. Taaskord .

Tiibeti teema on taaskord üles võetud. Ja mõned, kes ei tahtnud talveks kindaid kududa ega suveks T-särki osta kiitlevad kuidas tublimad olla ikkagi Tiibeti ree peale istunud. Kes siinset ajaveebi külastas eelmise värvikorra all, ehk mäletab, et 5 käerauaga Pekingi olümpiamängude viit rippus siin üleval enne, kui keegi Eesti blogosfääris Hiinast selles toonis juttu tegi.

Nojah pool jutust on jälle lugemata jäetud. Keegi pole minu mäletamist järgi kuskil eitanud hiinlaste poolseid õiguste rikkumisi ega ka tiibeti rahva enesemääramisõigust. Teokraatliku diktaktuuriga või ilma. Tegelikult kogu viidatud ajaveebi rõhuasetus - vasakpoolsed on vastu, sest tegu on Hiinaga, ei pea vett. Ei Eestis ega Euroopas.

*

Mul isiklikult on hea meel et näiteks PunaMusta omad meeleavaldusele läksid, hoolimata võimalusest, et parempoolsed demo täitsa enda propagandaks keeravad (sellest oli ka nende foorumil juttu). Mul on hää meel ka nende üle kes siis Itaalias sit-in’ e korraldasid, kes Prantsusmaal ja mujal meelt avaldasid.

Sest et nemad tegutsesid oma südametunnistuse järgi ning avaldasid meelt suunal: soovime et ei kusagil ei rikutaks inimõigusi. Sest et nad ei jäänud kõhklema nagu näiteks mina. Kes tegi seda valitsuste ja meedia õhutusel, kes omaette, aga kui nad jäävad oma parempoolsete valitsuste peale lootma, siis mingeid muudatusi sealt küll ei tule.

Valitsustel ei ole mingit kavatsust Hiinaga suhteid rikkuda. Valitseval eliidil pole ka mingit soovi juhtida tähelepanu inimõiguste rikkumistele mujal. Aga üleüldiseks vasakvastasuse õhutamiseks kõlbab Tiibet suurepäraselt. Tiibeti teema sobib veel mitmeks setmeks asjaks. Edasise balkaniseerimise toetuseks näiteks.

*

Jutt sellest, kuidas "ühendriigid lõppude lõpuks toetavad demokraatiat" ei pea ka vett. USA vaatenurgast vaadatuna valmistutakse hoopis uuteks balkaniteks. Iraagi sõda on olnud kogemuseks, et mingi riigi okupeerimine läheb väga kalliks maksma. Ja Lõuna Ameerika kogemused on juba varem näidanud, et parim viis mingite tüüpide üle valitseda on nende endi paksude abiga.

Tiibeti, Kosovo, ükskõik kui väikeste gruppide iseseisvustaotluste toetamine (siis kui sobilik tundub) peab nüüd ette valmistama USA siseriiklikku meelsust uuele pealetungile Lõuna Ameerikas.

Venetsueela putši juba toetati ameerika maksumaksjate raha eest. See ei läinud õnneks. Teiseks vaatuseks selles invasioonis tuleb Venetsueelas Giulia provintsi eraldamine. Sarnaselt tegutsevad USA teenistused Boliivias, kus toetatakse sealseid separatiste .

Rikaste provintside eliidi avastus, et äkki õnnestuks rohkem raha endale hoida kerge föderalismi abil ei puudu ka Euroopast - Itaalias Padaania ja Hispaanias (mõningate mööndustega) Kataloonia.

*

Inimõiguste eest seisjate tegevuses ei näe miskit halba. Endiselt pean silmakirjalikuks aga neid, kellele Tiibeti toetamine teenib hoopis muid eesmärke. Sise- või välispoliitilisi. Või siis kellele sobib sellest teemast kirjutada lihtsalt selle pärast, et see annab hea võimaluse iseenda kirjutistele viidata.

Samas ei arva, et mingile kampaaniale toetuse avaldamist tuleks vältida, kuna vastava algatuse on teinud poliitiliselt vastumeelsed liikumised. Reformierakondlikku lageraie poliitikat ma ei poolda ja seega näiteks SI on täiesti õigel teel. See kord.

4 kommentaari:

  1. Peaaegu võtad mul sõnad suust.

    Samas, mul on tunne, et mõned neist, kes sit-in-e korraldasid jne. ei käitunud ka mitte oma südametunnistuse kohaselt vaid "vapra parteisõduri" mentaliteedi kohaselt, kus korratakse seda, mida eliit (partei või arvamusliider või harjumus) ütleb ja ei mõelda oma peaga.

    Samas, mitte kõik. Ja itaallased vähemalt tegelesid väga tugevalt sellega, et mitte ise osaleda teiste riikide okupeerimises. Lisaks - paljud inimesed ongi separatistlike poliitikate poolt (kuigi mõned ainult seni, kuni see omaenda riiki ei puuduta).

    Kuivõrd minu jaoks riiki õigustab eelkõige mingi rahva vaba tahe seda riiki luua, siis ma arvan, et muidugi peaks tiibetlastelt küsima mida nad arvavad. Dalai Lama on hetkel rääkinud reaalsest autonoomiast - sest tema saab eeldatavasti aru, et "iseseisev Tiibet" tähendab nagunii (semi)kolooniat ning mitte rahu. Kapitalism suudab piirkondlikku kultuuri hävitada mõnikord efektiivsemaltki kui (teised) diktatuurid... Aga mida tiibetlased vabalt tahavad, seda ma ei tea.

    Hiina inimõiguste rikkumine on muidugi tolereerimatu.

    Mis puutub "Päästkem Eesti metsad, siis see ei ole SI algatus, vaid peamiselt keskkonnaliikumiste algatus, aga ka minul on hea meel, et SI ja paremäärmuslased seda toetavad.

    VastaKustuta
  2. see pilt mis globalproject.info (centri sociali nord-est, yabasta, tuttibianchi) aknast avaneb on ikka suht isesyndinud aktivism, mis piirneb ntx Palestiina toetamisega jms.

    Ning langeb teoreetilises ruumis sinna "toetame kõiki rõhutuid" väravasse, "ykskõik kuidas ylejäänud yhiskond reageerib" või selle kiuste eks. Ja ykskõik kui parteisõdurlikku tegevust me ei vaata, ikka on parem, kui see silmakirjalikkus, mis mingi isand peaminister Browni suust tuleb

    VastaKustuta
  3. Selles viimases osas olen ma nõus, silmakirjalikkusest on see kindlasti parem. Teisest küljest tekib mul see küsimus - "avaldame solidaarsust rõhututele, ükskõik kuidas ühiskond reageerib" tekib minul see küsimus, et sotsiaalsel protestil ei tohiks ju ükskõik olla, mis ühiskond teeb.

    See on täpselt see probleem, millest sa kirjutad Itaaliablogis, et ei piisa sellest, kui aktivistid ise rahul on, suuremat kandepinda on vaja. Seega, nagu ikka iga tegevuse puhul, tekib mul küsimus, et mida täpselt loodetakse saavutada? Seda, et näidata, et "teistsugune maailm on võimalik ja meid on rohkem"? Noh, see on ka parem, kui mitte midagi. Kõik need tegevused suurendavad solidaarsust, kuid kummalisel kombel ka ohtu, et aktivistid jäävad elama oma aktivismi mulli sisse või võtavad positsiooni "meid nagunii ei kuulata"...

    VastaKustuta
  4. Teatud mõttes on sul kindlasti õigus. Algusest peale antagonismile ehitatud strateegia ei üritagi mingit laiemat konsensust võita. Küll aga võiks see töötada laiemas mastaabis, kus suured ideoloogiad võitlevad konsensuse eest ning väiksemad liikumised seisavad radikaalsemate eesmärkide nimel.

    Selleks et näiteks CSO Vittoria argumente Palestiinast keegi kuulaks, peaks levima mingi laiem narratiiv, mis on okupeerimiste ja apartheidide vastu "igal võimalikul juhul". Siis tekiks kellelgi aim, et "ohoh, nende jutul on ju mõte sees". Ja selleks on vaja esindust igal ühiskonna tasandil.

    A minu argument siin on see, et ka n.ö. vale poole avaldusega kaasa minnes on võimalik mingit oma liini hoida. Aga peaks nagu meeles pidama ka seda, kas ülejäänud (meedia)tähelepanul näiteks on sarnased huvid või on see lihtsalt mingi tasuta saadud võimalus mingit kolmandat teemat tampida.

    Ja balkanisatsioon on üks nendest tõlgetest, mida viimastel aastatel paremideoloogiad üritavad välja pakkuda seniste (juba hegemoonia saavutanud) humanistlike ideede asemele. Reaktsioon sellele, mida nad ise poliitiliseks korrektsuseks nimetavad jne. Lisaks Kosovole jmt. tuleb meelde veel võitlus sõnavabaduse eest Hollandi moodi jms.

    VastaKustuta