Neljapäev, 31. märts 2011

1. aprillil salastatakse kõik mobiiltelefonide numbrid

EMT teeb 1. aprillil teoks juba ammu hautud plaani muuta keerulisemaks telefoniga helistajate ja SMS-de saatjate elu ning salastab kõikide lepinguliste eraklientide andmed.

Muudatus tähendab, et pärast 1. aprilli tuleb nendel klientidel, kes tahavad oma telefoninumbrit teada, oma soovist mobiilifirmale väikese lisatasu maksmisega selgelt märku anda. Ülejäänud klientide andmeid ei edasta EMT mitte kellelegi.

Firma selgituse järgi oli muudatuse ajendiks klientide negatiivne tagasiside seoses üha sagedasemaks muutunud telefonikõnedega.

«Telefoninumbri avaldamine kliendile on olnud operaatori õigus, mitte seadusest tulenev või nõusoleku andnud kliendi ees võetud kohustus,» selgitas EMT erakliendi divisjoni direktor Riho Jürvetson.

«Seni on EMT kõigi andmete avaldamisega klientidele nõustunud, kuid viimasel ajal on hüppeliselt kasvanud inimeste rahulolematus neile saabunud kõnede üle. Küll tahavad alluvad palka saada või soovib naine teada, kuna koju ilmutakse. Ühesõnaga, mobiilikõned pole enam see, mis vanasti -- tegijate jutt tegijatega. Seega oleme oma klientide kaitseks agressiivsete telefonikõnede eest, sunnitud oma praktikat vastavalt muutma.»

Muudatus on ette võetud ka seetõttu, et sageli klient enam ei mäletagi oma liitumishetkel valitud telefoninumbrit. Numbri teada saamiseks tuleb alates 1. aprillist teha pangaülekanne EMT kontole või pöörduda sellekohase sooviga klienditeenindusse. Muudatus puudutab eeskätt erakliente, sest juriidilisest isikust klientid ei tea üldjuhul juba aastaid oma telefoninumbrit.

Ka mobiilioperaator Elisa lubab oma klientidel ekslikult avalikustatud telefoninumbrid suurema ajakulu ja pärimisteta salastada.

«Kui klient sõlmib Elisaga liitumislepingu, siis tal on valida kas ta soovib oma numbrit teada vastava kuumaksu eest või mitte. Kui klient on ekslikult oma numbri teada saanud, siis salastatakse number koheselt uuesti,» rääkis Elisa suhtekorraldusjuht Marika Raiski.

Elisa liitumislepingus on ka vastav punkt mustvalgel kirjas: «Teenusepakkujal on õigus suvalisel hetkel muuta kliendi telefoninumbrit, ilma sellest talle teatamata.»

Kolmapäev, 2. märts 2011

CK: Atrofeerunud süda

Järgnev on pikaks veninud kommentaar Zaumist, kus jutt veeres sitaveemoraali, emotsionaalse turismi, spirituaalsuse ja õndsa vaesuse teemadel. Mulle isiklikult käivad mõlemad alljärgnevad turistid pinda.

On aasta 1993 ja Sina oled Harju keskmine jorss. Leidsid eelmine nädal ZILi kastist pudenenud alumiiniumkangi, viisid EMEXisse ja ostid nahtagi, mida vanaema pidi ainult natukene lappima. Istud poe ees ja ootad, et saaks mõne mööduja käest suitsu küsida kui juurde ujub Fjällräveni pusa ja Janspordi seljakotiga Rootsi turist. Vaatab sulle otsa ja puhkeb nutma. Selgub et mingi sinu linna mereäärne krunt on odavalt mahaparseldatud ja üldse oled sa rott ja elad jube sitasti. Süüdi selles olevat rahvusvaheline kapitalism ja tema naaber Kalmer, kes peab arenevate turgude investeerimisfondi ja paneb Tiiu Silvesega pidu. Härra Fjällräven pühib pisaraid ja embab sind. 
Parimal juhul imestad Sa, mida vittu see vend ajab. Iga teine hakkab aga kaaluma, kas keeta talle lihtsalt kaussi ja rabada rahakott või annab teda kuidagi peenemalt huijata.

— Conversation Killer

On aasta 2011 ja Sina oled becak-juht Djakarta, becak on see, mida turistid kutsuvad rikshaks. Ja elul polegi midagi väga viga. Tõsi, politseinike eest tuleb hoiduda, sest linnaisad tegid suurest osast Djakartast becak-vaba tsooni, aga elab üle. Päev otsa põrutad ratta seljas ja õhtul on kodus soe riis laual, Su naine on ilus ja varsti on oodata perekonda esimest last. Praegu käib ta veel tööl, miinimumpalk just tõusis 1.3M ruupia peale. Po-o-le paha. Tänane päev oleks võib-olla näruselt lõppenud, aga siis eksis siia slummi ära mingi valgenahaline turist, kes lasi ennast hilise õhtuni sõidutada, andis mõnusalt tippi, küsis kuidas sul läheb ja kutsus õlut jooma. Patsutas õlale ja ütles "kui ma vaatan Kagu-Aasia riikide fundamentaalnäitajaid ja võrdlen neid sotsialistliku heaolu Euroopaga, siis ma näen esimestes kiirelt arenevaid noori elujõulisi tsivilisatsioone ja viimases stagneeruvat väljasurevat kräppi.

Mida vittu?

Mis mõttes ei ole surra välisinvestorina New Yorkis kuidagi lihtsam kui kõngeda kolmandas maailmas diktaatori kuulide all? Kaks nooremat venda Sul, need surid düsenteeriasse. Ema, tema suri sünnitusel. Ime üldse, et ta lapsi sai, pärast seda, mida Suharto sõdurid temaga tegid. Õnnetul kombel suri ta just 1997 ega saanudki näha kuidas Suharto aeg otsa sai. Toona oli üks dollar veel 2500 ruupiat, aga pärast väikest spekulatsiooni '98 jaanuariks 15 000. Inflatsioon 70%. Seda oli isegi Sinu kaasmaalastele liiga palju ja Suharto võeti maha. Mida IMF pakett pärast seda Indoneesiaga tegi... see jutt läheks liiga pikaks.

Ema oli tulnud Djakartasse elama pärast seda, kui vanaisa maha lasti. Sellal kui Suharto ameerika ja inglise tääkide toel võimule tuli, oli tema külavanem, parteitu. Kui anti-kommunistlik kampaania peale hakkas, siis oli mingitel sellidel külas lihtsam ta ära koristada ja perekonna maad lihtsalt ära võtta. 

Ega Sukarno, see eelmine president palju targem valik ei olnud, balansseeris punaste ja sõjaväelaste vahel nagu oskas. Aga oma õnnetuseks oli ta leidnud, et riigis asuvad maavarad, need peaksid riigile kuuluma. Sest see "invisible hand that strokes capitalist's invisible cock", tead parem on, kui nii käsi kui türa on samas riigis. Vale valik. Selle vea tegemine läks Indoneesiale maksma miljon inimelu, aga Suhartole tõi sisse 15 miljardit.

Aga unustaks selle ajaloopasa hetkeks, kes minevikku ei mäleta, see elab kahe silmaga, kallis turist, teeme nii et üks sõidab ratast ja teine istub sellel. Isalikud kommentaarid ei ole teretulnud. Ka ilma rikkuseta võib õnnelikult elada, aga kui mingid paksud oma kasumi nimel kogu riigi majanduse iga paarikümne aasta järel pekki keeravad... ega see asja lihtsamaks ei tee. Milliste mehhanismide abil materialistlik ühiskond spirituaalsuse tabuks muudab... Ikka täitsa pohhui.

Teisipäev, 22. veebruar 2011

Lasnamäe päästja

"Religioon -- see on Karl Marxi eelarvamus ja rahva samagonn."
Laupäeva lõuna ajal viivad Lasnamäel kõik teed ühte kohta - Narva maantee äärde vene kiriku juurde. Keskpäeval tõstetakse seal kiriku katuselt maha üheksa ja poole meetri kõrgune ja 3,2 tonni kaaluv rist. Liiklus Narva maanteel on tublisti raskendatud. Tee linna siseneva suuna teepeenar on peaaegu kuni Vana-Kuuli ristmikuni buldoosereid ja ekskavaatoreid täis pargitud. Inimesi on kohale tulnud mitu tuhat. Rahvahulk ootab kannatlikult. Nii jõuabki kätte pidulik hetk, kui kõlaritest kostva reipa laulu saatel hakkab rist aeglaselt allapoole laskuma. Rahvahulk tõstab kui üks mees käed, milles on telefonid, amatöör- või profikaamerad ning asub ennastunustavalt pilte klõpsima. Mõni üksik lööb lakkamatult risti ette. "Näe, tuleb alla nagu mungad enne happy hour'it Athose mäest," arvas sealsamas viibinud Foma Puhhov. "Aga religioon, see on Karl Marxi eelarvamus ja rahva samagonn," lisas ta sinnajuurde targalt. "Aga saab nalja näha, kui nad siia nüüd augu kaevavad, pärast käi või aastaringi suplemas!"

Esmaspäev, 14. veebruar 2011

Linnageograafia

Q: Mille järgi tunneb ära hambaarstikabineti asukoha?
A: Vereplekid on välisukse ees lumes.

Neljapäev, 3. veebruar 2011

Väljakaevamised

Meil siin rajoonilinnas toimuvad juba pikemat aega huvitavad arheoloogilised väljakaevamised. Viimase nädala kestnud tööd on päevavalgele toonud ühe hiilgava tsivilisatsiooni jäänused, kes tõenäoliselt veel viimasel suvel siin elutsesid. Rüütli ja Küütri ristil näiteks on välja kaevatud terve väljak, kaetud ülimalt sarapäraste „mitte-valatud” kivimaterjalist klotsidega. Nood on nii tihedalt üksteise kõrvale laotud, et tekib õigustatud küsimus, kas mitte salapärased jõud kuskilt kosmosest ei ole aidanud selle imetabase platsi ehitamisel. 
Samuti on arheoloogid avastanud, et üsna praeguse teedevõrgustikuga kohakuti on linnas asunud üks teine, palju suurem tänavate süsteem, laiad ja täisnurga all ristuvad alleed olid toonastele tartlastele igapäevane reaalsus, põõsaste asemel nägid nad tõenäoliselt puid, tähtsatele elanikele olid eelisõigusega rajad, millel nad sõitsid suurte kohmakate kahe- või kolme-neljarattaliste (tänavatele maalitud märkidest ei ole võimalik täpsemalt aru saada) liikumisvahenditega. 
Samuti annavad väljakaevamised märku sellest, et nende mootorsõidukid ei kasutanud ei kette ega naelu, mis tõenäoliselt sai kogu tsivilisatsioonile saatuslikuks. Välja kaevamistel on kasutatud tehnika viimast sõna: üleüldist temperatuuri langetati kümne-kahekümne kraadi võrra. Lisaks võeti abiks otsene soojusvalgustus, et paremini läbida pinnakihte, mis meid muistsete tartlaste linnast lahutavad. 
Kevadeks plaanitakse kogu kesklinn avada turistidele väljapanekuna, meie linna külastajad võivad siis kunagistel tänavatel uidata ja imestada toonase tsivilisatsiooni võimsust. Kuna kaevamistööd vana-Tartu äärelinnadesse jõuavad pole veel teada, nagu tavaliselt seisab see raha taga.

Kolmapäev, 2. veebruar 2011

(Maksa)

Maksa siis ära, sulas
Niimoodi on lihtsam
Aga maksa ise, kaardiga
Sularaha
Seda läheb mul veel vaja

naaberlaua pliksid Panges

Reede, 29. oktoober 2010

Terminal

Kui Tartusse lennukiga tulla, siis saabuksid nagu bussijaama. See väike parkla, kuhu väiksemad ja pisemad lennukid maanduvad võiks vabalt ka mõne keskmise linna bussijaam olla. Kui Tartust lennukiga minna, siis on sama lugu. Tavaline lennujaama saabumise aeg on kaks tundi enne lennu väljumist, Tartu lennujaama viib shuttle, mis väljub linnast tund nelikümmend enne.
Kui Tartusse bussiga tulla, siis saabuksid nagu lennujaama. Kõigepealt on väravad, saad bussist maha, paned suitsu ette, siis saabuvad tolliametnikud. Tolli küsima. Suitsu, ja raha, kakskümmend viis krooni näiteks või ka kümme, olenevalt näost ja pagasi hulgast. Olles tolliametnikest mööda saanud tuleb läbi terminalide sammuda. Terminalid on samasuguse paigutusega nagu igal pool maailmas. Kui tahad väljapääsuni jõuda, siis pead enne poodidest läbi kõndima, napsuleti ääres seisma jäädes saad aru, et ka hinnad on samad. Esimene, taskunimeline terminal möödas, kõnnid käbedalt silla alt läbi, ootad kuni lennujaama lähine liiklus lubab ja siis kõnnid teise, Tallinna ülikooli nimelisest terminalist läbi. Veel võimalus ostelda, sõidad liikuva trepiga üles, veel paar sammu ja Ahh, kesklinn. Võib muidugi tekkida küsimus, miks selle pika tee lõpus pole busse ja taksosid, aga see ongi Tartu, siin käiakse jala.