CK: Atrofeerunud süda

Järgnev on pikaks veninud kommentaar Zaumist, kus jutt veeres sitaveemoraali, emotsionaalse turismi, spirituaalsuse ja õndsa vaesuse teemadel. Mulle isiklikult käivad mõlemad alljärgnevad turistid pinda.

On aasta 1993 ja Sina oled Harju keskmine jorss. Leidsid eelmine nädal ZILi kastist pudenenud alumiiniumkangi, viisid EMEXisse ja ostid nahtagi, mida vanaema pidi ainult natukene lappima. Istud poe ees ja ootad, et saaks mõne mööduja käest suitsu küsida kui juurde ujub Fjällräveni pusa ja Janspordi seljakotiga Rootsi turist. Vaatab sulle otsa ja puhkeb nutma. Selgub et mingi sinu linna mereäärne krunt on odavalt mahaparseldatud ja üldse oled sa rott ja elad jube sitasti. Süüdi selles olevat rahvusvaheline kapitalism ja tema naaber Kalmer, kes peab arenevate turgude investeerimisfondi ja paneb Tiiu Silvesega pidu. Härra Fjällräven pühib pisaraid ja embab sind. 

Parimal juhul imestad Sa, mida vittu see vend ajab. Iga teine hakkab aga kaaluma, kas keeta talle lihtsalt kaussi ja rabada rahakott või annab teda kuidagi peenemalt huijata.

— Conversation Killer

On aasta 2011 ja Sina oled becak-juht Djakarta, becak on see, mida turistid kutsuvad rikshaks. Ja elul polegi midagi väga viga. Tõsi, politseinike eest tuleb hoiduda, sest linnaisad tegid suurest osast Djakartast becak-vaba tsooni, aga elab üle. Päev otsa põrutad ratta seljas ja õhtul on kodus soe riis laual, Su naine on ilus ja varsti on oodata perekonda esimest last. Praegu käib ta veel tööl, miinimumpalk just tõusis 1.3M ruupia peale. Po-o-le paha. Tänane päev oleks võib-olla näruselt lõppenud, aga siis eksis siia slummi ära mingi valgenahaline turist, kes lasi ennast hilise õhtuni sõidutada, andis mõnusalt tippi, küsis kuidas sul läheb ja kutsus õlut jooma. Patsutas õlale ja ütles "kui ma vaatan Kagu-Aasia riikide fundamentaalnäitajaid ja võrdlen neid sotsialistliku heaolu Euroopaga, siis ma näen esimestes kiirelt arenevaid noori elujõulisi tsivilisatsioone ja viimases stagneeruvat väljasurevat kräppi." 

Mida vittu?

Mis mõttes ei ole surra välisinvestorina New Yorkis kuidagi lihtsam kui kõngeda kolmandas maailmas diktaatori kuulide all? Kaks nooremat venda Sul, need surid düsenteeriasse. Ema, tema suri sünnitusel. Ime üldse, et ta lapsi sai, pärast seda, mida Suharto sõdurid temaga tegid. Õnnetul kombel suri ta just 1997 ega saanudki näha kuidas Suharto aeg otsa sai. Toona oli üks dollar veel 2500 ruupiat, aga pärast väikest spekulatsiooni '98 jaanuariks 15 000. Inflatsioon 70%. Seda oli isegi Sinu kaasmaalastele liiga palju ja Suharto võeti maha. Mida IMF pakett pärast seda Indoneesiaga tegi... see jutt läheks liiga pikaks.

Ema oli tulnud Djakartasse elama pärast seda, kui vanaisa maha lasti. Sellal kui Suharto ameerika ja inglise tääkide toel võimule tuli, oli tema külavanem, parteitu. Kui anti-kommunistlik kampaania peale hakkas, siis oli mingitel sellidel külas lihtsam ta ära koristada ja perekonna maad lihtsalt ära võtta. 

Ega Sukarno, see eelmine president palju targem valik ei olnud, balansseeris punaste ja sõjaväelaste vahel nagu oskas. Aga oma õnnetuseks oli ta leidnud, et riigis asuvad maavarad, need peaksid riigile kuuluma. Sest see "invisible hand that strokes capitalist's invisible cock", tead parem on, kui nii käsi kui türa on samas riigis. Vale valik. Selle vea tegemine läks Indoneesiale maksma miljon inimelu, aga Suhartole tõi sisse 15 miljardit.

Aga unustaks selle ajaloopasa hetkeks, kes minevikku ei mäleta, see elab kahe silmaga, kallis turist, teeme nii et üks sõidab ratast ja teine istub sellel. Isalikud kommentaarid ei ole teretulnud. Ka ilma rikkuseta võib õnnelikult elada, aga kui mingid paksud oma kasumi nimel kogu riigi majanduse iga paarikümne aasta järel pekki keeravad... ega see asja lihtsamaks ei tee. Milliste mehhanismide abil materialistlik ühiskond spirituaalsuse tabuks muudab... Ikka täitsa pohhui.